Kolm nädalat on mu viimasest postitusest möödas. Lubasin ju uhkelt iga nädal kajastada seiklusi ülikoolis. Paraku asjaolud teevad oma töö. Õnneks üks oli vaheaeg ehk reaalselt ei toimunud ülikoolis mitte midagi. Õppejõud muidugi andsid meeletus koguses lisalugemist. Kui aus olla, siis selleni ma ei jõudnud... Ka minu aju tahtis aja maha võtta, vegeteerida ning jahtuda. Nüüd on loengud taas alanud.
Esmaspäev - I'll be back!
"SUURED KÜSIMUSED"
Töölt tormates pidin loengu algusel kiiresti paar asja arvutis tegema enne kui sain keskenduda. Juttu oli ruumist. Sain teada, et linnad on koondumispunktid ning hetkel elab maailmas rohkem inimesi linnades. Ruumist saab mõelda kui konkreetsest paigast. Sealt, kus me viibimine aga sellest ka, kuidas suhestume. Kuidas asjad ja inimesed on omavahel seotud. Tänapäeval on lisandunud virtuaalne ruum ehk metaruum. Koht, kus me füüsiliselt ei viibi aga ometi oleme olemas. Sõnaga ruum on seotud mitmed mõisted. Näiteks maastik, territoorium, regioon, keskkond, miljöö... Ruumi saab samuti vaadelda läbi kogemise. Mida me keha tunneb? Milliseid lõhnu me tajume? Lisaks rääkis lektor Tallinna transpordis tehtud uuringust. Ühistransport on avalik ruum. Sinna tulevad inimesed, suhestuvad üksteisega ning samas puudub neil vajadus suhelda. Loomulikult tekib olukord, kus püstiseisja tahab võtta ära istuja käekoti asukohta, siis tekib sõnaline dialoog, mis võib lõppeda vihaste pilkudega. Õnnetud käekotti ju ahistatakse.
"MAAILMAVAATED JA USUNDID"
Aine, mida arvasin olevat kõige huvitavama, ostus paraku kõige igavamaks. Liiga palju kuivust, mõisteid ning lektorid ei seosta asju igapäeva eluga. Teemad jäävad võõraks ja kaugeks. Suhtlesin eelmisel aastal antud ainet võtnud inimestega ning kõik nad leidsid ühest suust, et see on ebasõbralikuim loengute sari. Eksam pidi lausa kohutav olema. Õnneks seekord loeng oli seeditav. Lektor rääkis taoismist. Konfutsiusest oli juttu. Loomismüütidest, milles enamike keskmes on muna. Kuigi Hiina enamik legende põhineb taimsel loomisel, siis Pangu põhineb munal. Pangu täidest ja karvadest said inimesed. Taoismis on lubatud laisklemine ehk mitte midagi tegemine. See jäi mulle meelde. Lisaks jäi meelde, et Hiina üritab praegu karmil Konfutsiuse filosoofial, kommunismil ja kapitamlismil põhineva ideloogia segu juurutada...
"GLOBAALNE AJALUGU"
Sinine humanitaaria ei olegi humanitaarabi ajalugu vaid hoopis seotud kirjandusega. See oli pettumus. Tegelikult kirjutan veel suuremast pettumusest. Rühmatöö, mida pean vaimseks vägistamiseks. Minu olemus, aju ja mõttemaailm protesteerib. Olen loodud üksikuks hundiks. Saime tagasiside. See polnud just negatiivne aga ka mitte positiivne, pigem karm. Igasugune motivatsioon kadus. Hetkel on minu suhtumine, et ah, teen kuidagi ära. Miks ma pean pingutama kui niikuinii hinnatakse halvasti. Loomulikult ütlesin õppejõule välja, mida arvan. Ta ütles, et neil oli palutud eriti karmilt hinnata ning me ei peaks seda väga tõsiselt võtma. Kuidas ma saan seda mitte tõsiselt võtta? Ma kuulun sinna tüüpi, mille kohta kehtib "kiida lolli ja loll teeb." Ehk minu motivatsiooni aluseks on positiivne tagasiside. See tähendab, et võin, saan ja tahan pingutada. Pingutamisel on tulemus. Käesoleval hetkel on ükskõik, peaasi, et saab tehtud. Isegi kui ma mõistusega endale lahti seletan, siis näen siis emotsioon jääb. Näen siit uut draamat kasvamas. Minu meelest on ebaaus, kui pingutad ja saad liiga karmi tagasside...
Tulles tagasi loengu sisu juurde, räägiti merest, rannikust ja sellega seotud kirjandusteostest. Samuti oli seal Ehini luuletus. Mina pean teda radikaalseks feministiks ning tihti on luuletuse sõnad koledad. Ilus luule on Under, Talvik või Alver. Ka selle luuletuse sõnad olid koledad. Mina ei suuda selliseid asju lugeda. Juttu oli maailmamerest või on õigem öelda maailmamered. Vaikse ookeani prügisaarest, mille all kõik välja sureb. Sellest, et Golfi hoovus on aeglustunud. Esitasin lektoritele küsimuse, et kuidas saab merel olla igav ja soovitasin sõita Helsingi Tallinn liinil reede õhtul viimase laevaga. Lektor möönis, et see on huvitav aga kolm tundi igavat merd ei suuda vaadata keegi.
Teisipäev - zombi time.
"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE"
Esimene ülikooli eksam, peaaegu magamata öö, segasumma suvila armsates ajurakukestes. Mäletan, et kirjutasin roosast külmkapist, militaarrännakust, ülikooli astumisest, karnevalist, abipolitseiniku staatusest loobumisest... Ainult, et kuidas see seotud on antropoloogia mõistetega? Malinowski, Maussi, Turneni, Maussiga? Ju siis on, sest tulemuseks sain - A (suurepärane)
"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE"
Põrkusin keerulise probleemiga - tähtajad. Nimelt moodle-s anatud loengut pole ning üle kontrollida, millal mustati saatma pidin, polnud kusagil. Lisaks olid mu mõtted kõik hõivatud eksamiga...
Kolmapäev keerles taas keskkonna ümber
"KESKKONNAANTROPOLOOGIA"
Ma võin lugeda materjale, isegi neist arusaada ning päris ok tagasisidet lugemispäeviku eest saada, ent keskkond ei kõneta mind. Kui hakkasin mõtlema, et milles loengus juttu oli ... tühi maa. Jah, keskkond on meie ümber. See on erinevad ressursid jne.. Meie seos ümbritsevaga. Isegi poliitökonoomia on sellega kuidagi pidi seotud.
Neljapäev - taas ajaloo lainetel
"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"
Seekord olid jutuks Ameerika naisantropoloogid Margaret Mead ja Ruth Benedict. Koloriitsed, huvitavad ning omamoodi naised. Margaret Mead kirjutas raamatu "Coming of Age in Samoa" (1928), milles uuris noorte naiste suhtumist ja seksuaalkombeid. See oli aluseks ka Ameerikas toimunud seksuaalrevolutsioonile ja võib-olla isegi üks loetumaid antropoloogia alaseid kirjandusi. Paraku on see raamat vastuoluline. Nimelt Margaret Mead ei lahkunud kordagi USA sõjaväebaasi territooriumilt ning need noored tüdrukud ja naised tulid tema juurde. Aastaid hiljem otsis Freeman Meadi poolt intervjueeritud tüdrukud ülesse ning need tunnistasid, et nad rääkisid Meadile seda, mis neile pähe tuli.
Ruth Benedict -kirjutas raamatu "Pattern of Culture" ja "The Races of Mankind". Viimane oli mõeldud Ameerika sõduritele, et selgitada rassistlike uskumusi. Raamat oli illustreeritud koomiksi stiilis joonistustega. Raamatu "The Chrysanthemum and the Sword" kirjutas ta Jaapani kohta II maailmasõja ajal, et USA ja ta liitlased mõistaks seda riiki. See raamat oli kirjutatud puhtalt teistele allikatele tuginedes. Ilma välitööd tegemata.
Jäin ellu!!! Üks raskemaid nädalaid on möödas. Kõige pealt teisipäeval kultuurantropoloogia eksam ning nädalavahetus sisustatud ICU coachingu eksamiga. Kõige pealt kirjalik test. Küsimused olid vene keeles, erinevate coachingu tehnikute kohta. Kuna minu vene keele grammatika on tule-taevas-appi ja arvutile slaavi klaviatuuri üldse pole installeerinud, siis vastasin inglise keeles. Sain 100 punktist 95. Peaksin vist rahul olema. Edasi tuli individuaalne coaching sessioon. Järgmine päev oli meeskonna coachingu osa... Ära tegin! Ega asjata Winston Churchill öelnud: "If you`re going through hell, keep going." See on minu moto olnud juba teisme east alates. Lihtsalt jätka liikumist, sest iga põrgu saab ükskord otsa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar