Hacked ja draama number üks

Mu võitlus titaanidega polegi Don Quiote moodi tuuleveskitega tegelemine. Hakkan vaikselt lahendusi leidma. Näiteks jaotasin voodis erinevatesse kohtadesse märkmikud ja paberil laiali. Oh üllatust, iga kass leidis "oma" koha. 

Nädal kuulus sellesse nimekirja, milles mitmed asjad võiksid olnud olemata. Lisaks kõigele ma avastain, et mu Instagrami konto on lisatud mingisse algoritmi, mis lihtsalt paneb mind jälgima neid, kes ostavad jälgijaid. Parooli- ja kasutajanime vahetus olukorda ei lahendanud. Deaktiviseerisin ajutiselt konto. Võib-olla ka jäädavalt. Saatsin kurja kirja sellele ülimoodsale emafirmale nimega Meta ning reportisin igat probleemi jne... Vaatame, mis juhtub. Mina igastahes olen valmis oma kontost loobuma. Kas ma ka uue teen? Aeg näitab. Algoritmi sattumine tekkis ärakasutatud tunde. Vastik on lihtsalt, et mingid suvalised inimesed oma populaarsuse nimel kasutavad ilma luba küsimata teiste kontosid. Küll aga huvitava tähelepanekuna oli nende jälgijate ostjate seas paar Eesti (minu jaoks täiesti ebasümpaatset) influencerit. Vähemalt peetakse neid selleks. Huvitav, miks nad siis peavad jälgijaid ostma? Peaksid ju niigi mõjukad olema? 

 "SUURED KÜSIMUSED"

Esimene loeng, mis jäi minu jaoks liiga teoreetiliseks. Mina, kes ma keeli armastan ja saan mitmes erinevas keeles suhtlusega hakkama, pidin tõdema, et olen õnnelik, kuna ei õpi filoloogiat. Loengus räägiti keeles. Mis see on? Kas ainult grammatika? See on suhtlemisvahend ning peegeldab omamoodi reaalset maailma. Keele kasutus sõltub sellest, kes me oleme. Oskus, päritolu ja identiteet ei pruugi kokku langeda.  

Kuna loengut jälgida oli raske, siis hakkasin tegelema oma mõtetega ning õudusega avastasin, et antud aines on vaja veel teha rühmatöö ja arvestus. Rühmatöid pean vaimseks vägistamiseks. Pole absoluutselt minu teema! Meeskonna tööst, mida nad väidetavalt peaksid õpetama, on asi kaugel. Veel hullem tõdemus oli, et lihtsalt loengupäevikute täitmisest ei piisa. Ma pean tegema arvestuse. 

Moodles on järgmine tekst: "16.10, esmaspäev: Moodle jaotab kuulajad rühmadeks ja jaotab rühmade vahel uurimisülesanded. Järgmiseks tuleb võtta rühmakaaslastega ühendust ja leppida kokku tööjaotus ja omavaheline suhtlemisvorm. Iga rühm saab valida kahe uurimisülesande vahel; valik tuleb teha nädala jooksul, 22. oktoobriks." 

Ma arvan, et ülikooli lõpetades on mul välja arenenud tugev allergia igasugu rühmatööde vastu.  Kindlasti ma saan selle jaotamise käigus mõne teema, mis absoluutselt on vastumeelne ning minu fookusest väljas. Lihtsalt aja ning energia kulu. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID"

Seekordses loengus oli juttu budismist. Ma kuulan lektori filosoofilisi lähenemisi erinevatest koolkondadest ning mõtlen tai massööride Buddha altarile, kus ilutseb keefiri pakk. Ikka selleks, et Buddha saaks seda hea energiaga laadida. 

Buddha lapsepõlve  ehk pärisnimi oli Siddhārtha Gautmaha. Ta kasvas eraldatuses, sest isa ei tahtnud, et poeg näeks maailma viletsust. Temast pidi saama suur ja tuntud mees, näiteks riigivalitseija. Tegelikult tal õnnestus näha viletsust ning selle tagajärjel loobus mugavast elust. Buddha tähendab virgunut ning väidetavalt on meil kõigis peidus väikene Buddha. 

Dharmaratta pöörlemapanek jäi mulle seetõttu meelde, et seda tehti Hirvepargis. Loomulikult mitte Tallinna Toompea piiril asuvas parikeses vaid Isipatana omas. Eesti Budismi Instituudil on üleval tõlge sellest. 

Mõisteid ning seletusi oli päris palju. Meelde jäi veel, et läänes levinud zen budismi tegelikult idamaadel väga ei harrastada. Liiga keeruline olevat üheksa tundi seina vahtida ja mediteerida. Erinevates riikides on arenenud rahvapärased vormid, mida harrastatakse. Seega keefiri panek alatrile on täiesti reaalne tegevus :)

"GLOBAALNE AJALUGU"

Taas oli põnev, kuigi juttu oli maastikest. See, et ma betoonist siloauku pidasin lennuki angaariks ning julgesin selle välja öelda, pole mitte enam blondiini lähenemine vaid alternatiivne fakt. Õppejõud küll arvasid, et lennuk sinna ei mahu...  

Loeng algas sellega, et suurel ekraanil oli 1491 aasta Euroopa kaart. Kollasega oli märgitud kartul ning punasega tomat. Küsimuseks, millistes Euroopa piirkondades söödi kartult. Terve kaart oli hall. Kusagil ei söödud! Samas tänapäeval me ei kujuta ette oma elu ilma kartuli ja tomatita. Puupliidil mõnusalt krõbedaks praetud kartul hapukoorega, on üks minu lapsepõlve lemmikmaitseid, mida nostalgiliselt igatsen siiani. Teine on tomat hapukoore, pipra ja soolga. 

Kas me suudame lugeda maastikku? Mida tähendab kui viltuse tornga vene õigeusu kirik, plekkangaar ja mingi suvaline töökoda on kõrvuti. Mis ajastud seal on olnud? Selgus, et maastikel on ka lõpp. Lektor tõi näite Kagu Poola surnuaedadest. Enne II maailmasõda oli Poolas paljude linnade elanikond 80% juudid, peale teist maailmasõda polnud enam kedagi. Seal piirkonnas on juudi surnuaiad võsadesse kasvanud, mida nüüd üritatakse aeg-ajalt puhastada. See on ühe maastiku lõpp. Seal on ka poolakate surnuajad ja "kellegi veel surnuaiad". See "kellegi veel" olevat ristid kirillitsates ning ladina tähtedes. Kohalikud ütlevad, et venelased, ent nimed on ukraina pärased. 

Austraalia väikesed kontrollitud metsapõlgenud, mille tagajärjel kohalikud teadsid alati, kust saab süüa. Kui olid väikesed kontrollitud maastiku põlengud, siis suuri ei toimunud. Lihtsalt kergelt süttiv rämps, võsa jne... sai põletatud. Paraku keelati see ära ning nüüd toimuvad suured põlengud, mida kahjuks keegi enam ei suuda kontrollida. 

Maastik on veel ideoloogia ja salvestab ideoloogiaid. Näiteks pannakse turismi brozüüridele pilt Palmse mõisast. Veel kolmekümnendatel aastatel oli Palmse mõis "võõras", kuulus Balti-Saksa pärandisse ning nüüd on ta millegi pärast "oma". Kolhoos on võõras. Nõukogude pärand on võõras. Tavaliselt pidavat maastik välja nägema nagu tahvel koolipäeva lõpus, natukene matemaatikat, inglise keelt, muusikat jne... Maastikul on erinevate ajaloo etappide ehitised. Jah, ehitised kuuluvad ka maastiku alla, mitte ainult looduslik osa. 

Lektor soovitas mõelda II maailmasõjale, selle järgsele ajale ning praegusele Lõuna-Ukrainas toimuvale. Toimub poliitiline võimu vahetus, propaganda läbi muudetakse reaalsust, inimesed harjuvad aga mäletavad vana... Mina suutsin tuua paraleele Mariupoliga ja sõjaga. Inimene harjub sõjaga. Harjub ka okupatsiooniga, võib isegi hakata seda normaalseks pidama, sest vaja on ju ellu jääda. Lähimast ajaloost on teada suuremad maastiku muutused I maailmasõda ja II maailmasõda. Tõenäoliselt ka covidi epideemia ja praegune Vene-Ukraina sõda teeb omad korrektiivid. Maastik ja meie ümbrus hakkab taas trastiliselt muutuma.  

Veel üks mõte loengust. Kui inimene kuhugi kolib või suundub, siis ta hakkab sinna enda kodukohale sarnast keskkonda looma. Näiteks Keeniasse toodi Uganda raudteed ehitama Indiast ja Sri Lankalt inimesi. Need on suured tee joojate riigid. Tänaseks on Keenia maailmas kolmandal kohal teekasvatajate hulgas. Teise näitena tõi ta maooride Uus-Meremaa. Kui briti kolionalistid sinna kolisid, siis proovisid Uus-Meremaad võimalikult sarnaseks oma kodukohale luua. Kohalikud taimed ja loomad olid umbrohi ning neid hävitati. Tänaseks üritavad maoorid taastada vana maastikul. Küll tuleb tähele panna, et tegelikult on see uus maastik, mis näeb välja kui vana. 

Loengut jäi lõpetama tõdemus. "Maastik lõpeb siis, kui lugu otsa saab." Näiteks kagu Poola juudid. Või meie vanad metsades raskesti ligipääsetavad talukohad.  Lektori sõnul on igal ühel meil selline lugu. Ka minul, mäletan lapsepõlvest vanaema endist kodukohta, kus ta lapsena oli elanud. Vanu maja varemeid, metsa tukka, kus oli kaev, kuhu uppus üks õdedest... Kahjuks ma ei mäleta lugu, mis sundis neid sealt ära kolima. Hoopis teise maakonda. Veel 80ndatel olid maja puidust seinad püsti... 

Teisipäeva õppepuhkuse päev möödus paraleelselt telefonis töö asju ajades

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE"

Eksam läheneb. Veel üks kord ja siis on vahenädal ning siis kohtumõistmise suurpäev.  Sain ka oma elu esimese kriitilise arvustuse tagasiside. Kirjutasin selle inglise keeles Werner Herzogi filmi "Encounters at the End of the World" kohta. Tagasiside oli järgmine: "Suur tänu. Väga hea ja sidus tekst. Oli kerge lugeda ja jälgida."  Jah, ma tean, et järgmine kirjutis mu sulest ei pruugi enam nii asjalik olla, ent korraks tundsin end ülihästi. Kui natukene rohkem keskendun, siis asjad õnnestuvad.

Seekordses loengus oli juttu globalisatsioonist ja kriisist antropoloogias. Loengu algusel oli õppejõu slaidil pilt, millel pilt perekonnast. Isa näitab oma nokamütsile ja ütleb, et ta ostis selle Nikedownist Pariisis, ema leidis oma suurepärase särgi Disney poest Londonis ning poeg lisab, et peale suurepärast õhtusööki Rooma McDonaldsis ostis ta oma püksid GAP-ist. Peale selle pildi nägemist lõi lambike põlema ning nüüd mõistan, mida see uhke sõna tähendab. Põhimõtteliselt, ma võin Zara seeliku osta eestist 40 euro eest või sõita Madriidi ning maksta 4 eurot sama asja eest poe outletis. Madriidis on seelik eelmise aasta kollektsioonist, ent meil müüakse kui käesoleva hetke kõige moodsamat asja. Kahjuks olen märganud mitmeid kordi sama tendentsi. Vähemalt moe mõistes on Eesti Lääne-Euroopa wasteland. Eelmise või üleelmise kollektsiooni jäägid saab siin kallilt maha müüa ning inimesed ostavad! 

Antropoloogias tähendab globalisatsioon eelkõige seda, et enam ei keskenduta oma uuringutes ühele paigale. Lisaks on tulnud "uued" teemad näiteks migratsioon. Hegel nimetas globalisatsiooni "Die Weltgeist" ehk maailmavaim. Kant tutvustas maailma sõnaga kosmopoliit.  Modernses maailmas on sellele kaasa aidanud Külmasõja lõpp (Berliini müüri langemine), mobiiltelefonid, internet. Maailm on muutunud justkui peopesal olevaks. Isegi Eesti taasisieseisvus aastate alguse seebikad "Izaura" ja "Metsik roos" olid osa globalisatsioonist. Praegu saan sinna nimekirja lisada oma suured lemmikud - Pokemonid. 

Teine loengu osa - kriis antropoloogias andis mulle ühe olulise vastuse. Nimelt sain teada, et narratiiv on lihtsalt jutustus. Arusaamatuks jääb, miks peab nii keerulisi sõnu kasutama aga vähemalt tean nüüd, et mis selle taga peitub. Juba rõõmustasin kui järgmine termin lõi justkui panniga lagi pähe - metanarratiiv. Meta pole siin Facebookiga seotud. Kui ma nüüd õigesti tõlgendan, siis see on "suur lugu, mis proovib end seaduslikuks muuta". Lihtsamalt öeldes, minu illusioon termini tähenduse selgusest muutus segasemaks. 

1984 aastal toimus New Mexico linnas Santa Fe's konverents, milles aurtati etnograafiliste tekstide loomist. Seda võib nimetada postmodernse antropoloogia alguseks. Muide, on olemas veel postpostmoderne antropoloogia. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE"

Osa tunnist läks kaduma, sest pidin tegelema tööalaste asjadega ning telefonikõnedega. Küll aga on õppejõud teinud väga head slaidid. 

Kolmapäeva katastroof

"KESKKONNA ANTROPOLOOGIA"

Keskkond pole minu teema. Roosa maailmavaatega ning tarbimisühiskonna kogemusega, on väga keeruline mõista kohustusliku kirjanduse tekste.  Oma osa lisab siia kindlasti minu vähene huvi. Kui ma sain tagasiside oma ühe lugemispäeviku kohta, siis tundus maailmalõpp kätte jõudvat. Hinne oli 85%,  ent seal oli juttu "mõistete sidususest" Mina olin teinud konkreetselt sõnastiku vormis, sest esimese lugemispäeviku juures olevas intstruktaažis oli kirjas: "Peamised mõisted. Mis on olulised mõisted ja märksõnad, mida selles tekstis kasutatakse?"  Minu jaoks kõlab see kui sõnastik ja reastasin need mõisted üksteise alla. Otsisin tähendused jne... Selgus, et see pole akadeemiline sõnastik. Jah, minu teadmised akadeemilisest kirjutamisest võrduvad kassi oskustega konservikarpi avada. Seega praktiliselt olematud. Ma tean, et pean õppima ning harjutama. Võttis vanduma, sest hetkel proovin ainest, mis mulle üldse ei sobi, ei meeldi ning materjalide lugemine tekitab ahastust, arusaada. Nüüd veel pean hakkama mõtlema, mis kuradi asi on akadeemiline sõnastik. 

Minu allides ajurakukestest tekkisid juba igasugused draama tsenaariumid, mis kõik keerlesid mõtte ümber, et miks kuradi pärast ma pean pingutama. Teen midagi ära ja kuidagi saan C kätte. See tunne on siiani. Ainult, et poolikult asju teha on väga raske. Mulle on antud oskus mitte vait olla. Loomulikult kirjutasin vastu ja avaldasin oma arvamust. Ma ei taha õppeainetes allahindlust või eelistamist, ent mingites asjades peaks arvestama, et olen blondiin, I kursuse tudeng ning lihtsalt üliemotsionaalne. Loogiliselt ma saan kõigest aru, ent midagi mu sees lausa rõhub, kui ei saa draamat korraldada. Kui elu iseenesest selle kätte pakub... Respekt õppejõu ja ta assistendi suhtes, kes lubasid mul samuti jätkata. Kindlasti jõuan korrektse akadeemilise kirjutamise juurde, ent teekond sinna kulgeb minu tempos ja väikeste sammudega.

Neljapäeva chill loeng

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"

Sellest loengust on mul kujunemas hetke lemmik. Kindlasti mängib siin rolli õppejõu isiksus (ka teised on toredad) ja teema huvitatavus. Kuigi osalised tekstid sarnanevad keskkonna antropoloogia omadele ning isegi mingid autorid tunduvad korduvat, on vaatenurk teine. Seekord mu aju ei töötanud. Sõnaotseses mõttes. Hommikul kui tahtsin lugemispäevikut kokku kirjutada, vaatasin eelnevalt läbi töötatud teksti ning lihtsalt ei saanud aru, mis seal vaja oli. Kui proovisin keskenduda, siis hallid ajurakud keeldusid töötamast. Sama oli loengus. Ütlesin ausalt, et mu ajul on sunnitud puhkus. Loengus oli juttu Ameerika antropoloogist Franz Boasest. Ta oli pärit Saksamaalt, oma esimese välitöö tegi inuitidega, kuigi polnud selleks treeninud ega antropoloogiat õppinud. Teda kutsutakse Ameerika antropoloogia isaks. Tema lõi n-ö nelja jala süsteemi ehk ameerika antropoloogia jaguneb neljaks haruks: kultuurantropoloogia (uurib erinevaid kultuure ümber maailma), bioloogiline antropoloogia (uurib inimese keha), lingvistiline antropoloogia (uurib inimkeeli) ja arheloogia. Tema oli ka esimene, kes arvas, et maailm vajab naisantropolooge. Varasemalt olid naised küll teinud koos meestega välitööd, ent nende nimed on jäänud ajaloos tundmatuks, sest nad ise polnud akadeemilise keskkonnaga seotud ning ei avaldanud uuringuid

Selle nädala lõpuks pöördun taas onu Einsteini poole, kes on öelnud: "A question that sometimes drives me hazy: am I or are the others crazy?" Kui vaadates tagasi siis Instagrami algoritmi jama, töö asjad, "akadeemilise sõnastiku draama", mina ju ometi ei saa olla... :D  

Kriis kui võimalus

 Kriisides peituvad võimalused. Tänu sellele, et mul eelmine nädal oli tõeline Hell Week, siis avastasin töötava valemi. Ärkan hommikul kell 4.00 ja õpin, lähen tööle ning õhtul kohe koju jõudes, magama. Ainus miinus oli minu armsa hävituspataljoniga seotud. Nimelt nad arvasid, et isegi laupäeval ja pühapäeval, kui plannerisin lausa kella 12.00 magada, äratuse olevat kell 4.00! Kõige pealt kuulen läbi lõikavalt nõudlikku "mjäu" täpselt oma kõrva juures, siis on kusagilt leitud mõni krõbisev asi, mida tuleb demostratiivselt närida. Käpaga nina katsumine, üle minu edasi tagasi kõndimine... ühesõnaga kõik variandid läksid käiku. Kui ma lõpuks ärkasin, neile süüa andsin, ja hakkasin õppima, magasid kõik kolm pataljoni liiget õndsalt minu ümber. Ma siis õppisin laupäeval kell 4.00 hommikul! Õnneks sain endale päeval und lubada. 

Pühapäeval kordus sama teema. Ainult, et siis oli isiklik tragöödia, nimelt mu neoon kollane marker sai tühjaks. Trotsisin öise tormi jäänuseid ning olin juba kell 8.00 Prismas, et osta markerit! Kuigi mul on lähemal kaubanduskeskusi ja isegi kontoritarvete pood asub 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, oli ju markerit vaja koheselt. 

Esmaspäeva unisus

"SUURED KÜSIMUSED"

Antud loengust sain oma blondiini teooriale peaaegu seadusliku kinnituse. Blondiini teooria on see kui naeratad süütute silmadega ning teed näo, et kõik peabki nii olema. Tänapäeval kutsutakse seda alternatiivseteks faktideks. Loengu teema oli "Mis on tõde?". Kõige paremini jäi mulle meelde pildid Obama ja Trumpi inguaratsioonidest. Obama omal oli tunduvalt rohkem rahvast, ent Trumpi pressiesindaja väitis, et temal oli hoopis rohkem. Kui ta tähelepanu juhiti sellele, siis vastas, et tegu on alternatiivsete faktidega. Seega tulevikus nimetan oma blondisimi teooriaid alternatiivseteks faktideks.

Loengus oli siiski tõsisemad teemad käsil. Selgus, et tõel on lausa kolm teooriat:  korrespondentsiteooria, koherentsusteooria ja pragmaatiline tõeteooria. Lektor rääkis erinevate suurte mõtlejate tõe käsitlustest, näiteks Platon, Aristoteles, ibn Sina jne.. Ibn Sina on vastutav selle eest, et meil on ülikool tänapäevases mõistes. Loengus oli veel juttu vedadest, budismist.  Kuna olin eelmisest nädalast veel väga unine, siis suhtleliselt keeruline oli jälgida. Enamuse aja võitlesin unega.

"GLOBAALNE AJALUGU"

Seekord toimus loeng zoomis. Jõudsin alguseks koju ning võtsin enda armsal diivanil mugava asendi sisse, alustasin vaatamist ning ... uinusin. Mida ma loengust mäletan? Seda, et see oli inglise keeles. Osad ei saanud sisse, sest zoom oli piiratud osalejate arvuga. Loengut salvestati, oli grupi töö. Räägiti kaevandustest, sellest, et kuidas see hävitab loodust ning kui mürgine on. Juttu oli Kanadast, venelaste keemilistest katsetustest Donbasis, millest keegi ei tea täpselt midagi... Põhimõtteliselt kõik. Iga loengu lõpus on test, mis tugineb õppejõu räägitule. Ühesõnaga: bingo loto mängimises olen muutunud päris osavaks.

Teisipäev esimest korda uus režiim

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE"

Selleks korraks oli kodutööks kirjutada kriitiline arvustus Werner Herzogi filmi "Encounters at the End of the World" kohta. Kuigi eelmine õhtu olin oma teadmiste järgi filmi ära vaadanud, siis hommikul kell 4.00 arvutust kirjutama asudes märkasin, et film on kahe failiga üles laetud. Tere tulemast operatiivne sõnavara. Vaatasin vapralt lõpuni ning kirjutasin oma elu esimese kriitilise arvutuse. Tegin seda lausa inglise keeles. Eelmine nädal loengus toimus filmi vaatamine, ent mina viibisin MindSpring koolitusel. Film oli ilusate vaadetega Antarktika loodustest ning olenditest. Sellised, mida mujal ei leidu. Jää aluse maailma võtted olid justkui imelisest munasjutust. Inimesed selles filmis põgenesid igapäeva elu eest. Nad otsisid oma kohta maailmas. Minule jäi kõige enam meelde kindlasse surma minev pingviin. Lihtsalt ühel hetkel hakkab pingviin kõndima sisemaale, kus teda ootab kindel hukk. Inimesed ei sekku, vaid seisatavad vaikselt kui pingviin jätkab oma teekonda surma. See meenutas mulle lapsepõlves vaadatud multifilmi "Pingviinipoeg Lolo". Kui ma õigest mäletan, siis oli seal ka antud teema käsitletud. Huvitav, kas pingviinid tunnevad ette, et nende aeg saab otsa? Kuidas suhestuvad nad surmaga?

Loengu esimeses osas käsitles õppejõud meelte ja helide antropoloogiat. Jah, need on täiesti reaalsed teaduslikud teemad. Pariisis, keskaja muuseumis on globeläänide seeria, mida kutsutakse "Naine ja ükssarvik". Need globeäänid pärinevad 1500 aastatest ning kujutavad kuut meelt. Nägemine, haistmine, kuulmine, lõhn, puudutus - on viis, ent kuuenda täpne tähendus on jäänud siiani saladuseks. Üks arvamusi on, et see võtab kõik eelnevad kokku. 

Meie meeled ja tajud sõltuvad kultuurist ja ühiskonnast, kus elame. Näiteks Amazonase metsades elavatel inimestel on väga kõrgelt arenenud kuulmine, sest nägemis ulatus on nulli lähedane ja teed rajatakse nugade ning matžeetedega sentimeetrite haaval. Ohte kuuldakse enne kui nähakse. Keskaegses maailmas tundsid inimesed jälle linna lähedust haisust. Hügieeni ning kanalisatsioone siis polnud, kõik valati tänavatele. Jah, ka meie muinasjutulises vanalinnas toimus samasugune tegevus. Mõningate inimeste jaoks on oluline tasakaal, kuidas keha suhestub maailmaga. Tegelikkuses on tajusid palju. Ka arstid räägivad nendest näiteks tinnitus, kus inimesed tajuvad pidevalt müra või undamist kõrvades. Ühelt poolt saame valida, mida tunneme, ent teisalt me pole teadlikud, mida meie keha tunneb. Valu tajumine on kultuuris tulenev nähtus. Näiteks maratoonlased on õppinud oma aju välja lülitama ning jooksmise ajal valu mitte tajuma. 

Loengu teine osa rääkis kolonialismist. Paraku antropoloogia sündis tänu kolonialismile. Eurooplaste vallutusretkedele ja ülemvõimu tajumisele maailmas. Rudyard Kiplingi poeem "White Man's Burden" on kujunenud omaette terminiks. Edward Saidilt pärineb termin "orientalism". Ta kirjutas selle nimelise raamatu. Orientalism on vastutav selle eelarvamuse eest, et idas asuvad riigid ei suuda end valitseda ning esindada vaid vajavad valget võimu. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE"

Juttu tuli teksti sisesest ja joone alusest viitamisest. Siin ehk pikemalt peatuda pole mõtet. Lektori jutust järeldus, et viitamata jätmine on maailma suurim patt. Hetkel tundub antud teema lihtne ja loogiline. Praktika näitab, kuidas edasi. 

Kolmapäev on keskkonna päev

Tundub, et ma siiski saan millestki aru või vähemalt oman arvamust. Kui vaatame maastiku pilti, siis sellest arusaamist kujundab sugu, usutunnistus, haridus, taust jne... Kui enamus nägi talves mõnusat lapsepõlve kelgutamist, siis mina märkasin vastikud, külma, kõledat ja tuulist mägi ning mõtlesin sellele, et kuidas varateismelisena suuskadel seisin ja lubasin, et rohkem neid õudusi alla ei pane. Siiani polegi pannud. Tim Ingoldist oli juttu. Ta pidi olema üks suuri mõtlejaid, keda sageli tsiteeritakse. Ingold tõi tõlkimatu mõiste dwelling antropoloogilisse kirjandusse. Eesti keeles sellele vastet pole, ent võiks nimetada, läbi elu või midagi taolist. Samuti oli juttu meremaastikust. ehk inglise keeles seascape. Kui tavaline maastik on püsiv, siis meri on pidevalt muutuv. Sain teada, et on olemas amfiibantropoloogia, kuidas maastikud ja vesi omavahel kokku sulavad. 

Koduseks tööks oli läbi lugeda kolm artiklit - Ingoldi, Tilly ja õppejõu kirjutatud. Lugemispäeviku täitmiseks valisin viimase. See rääkis Kihnu kultuurist ning kõige tervamalt jäi meelde kalurite ning keskkonna inspektorite vaheline suhe. Ma isegi tõlgendaks seda kui teatud korruptsiooni konseptina. 

Neljapäev oli suhteliselt chill

Kohustuslikuks kirjanduseks oli Radcliff-Browni kirjutis sotsiaalsest struktuurist. Hommikul kell neli ma siis võtsin selle ette ja alustasin lugemist. Isegi lugemispäeviku jõudsin enne tööle minekut valmis teha ja ülesse laadida. 

Loengus käsitles lektor Radcliff-Browni ning Edward Evans Evans-Prichardi. Kahte antropoloogiasse jälje jätnud funktsionaalsturkturismi esindajat, kuigi Prichard oma hilisemas karjääris hakkas rohkem humanistlikemaid vaateid esindama. Tema Nueri ja Azandede välitöödel põhinevad raamatud on olnud hilisemate religiooni uuringute aluseks. Evans-Prichardile maksid koloniaalvõimud, et uurida nueride poliitilist sturktuuri, sest neid oli raske korrale allutada. Selle töö käigus muutus ta nueridega lähedaseks ning tundis nende vastu sümpaatiat. Evans-Pricard on võrrelnud, et kui ta azandede juures välitööd tegi, siis oli ta keegi eemal, kui nueride juures, siis tema telk oli nende hulgas. 

Reedel toimus antropoloogia teaduskonna õppeaasta alguse pidu. Kuigi ma käisin seal, nägin inimesi ja isegi suhtlesin, siis sellised kõrtsis olengud pole minu teema. Mulle meeldivad vaiksed kohvikud, restoranid või veel parem, kodus oma diivanikesel või voodis, kassid ümber raamatut lugeda ning vinüülplaate kuulata. Vinüülides on see mõnus kahin, see lapsepõlve heli. Henry Kissengeri suust pärineb ütlus: "There cannot be a crisis next week. My schedule is already full." Eelmine nädal elasin üle külmetuse, koolituse, magamatuse jne...  Ehk nüüd tuleb paar vaiksemat nädalat?

Põrgu nädalast rõõmsalt põrgu kuusse

 

Eriteenistusse tööle asumisel tuleb lisaks tavapärasele treeningule läbida Hell Week ehk põrgu nädal, kus pannakse kandidaadi vaimne ja füüsiline vastupidavus igati proovile. Minu põrgu nädal jõudis just kätte. Tegelikult pidi see olema lihtsalt üks chill aeg - töö ning kool. Nädalavahetusel ICU coachingu VII sessioon. Kõik. Paraku tänaseks tunnistan, et ühe nädalaga kõik ei piirdu ning võin endale öelda julgelt "Welcome to the Hell Month". Töö juures toimus kolmel päeval MindSpringi koolitus ning see lõi kõik mu kaardid sassi ja pidin kohandama oma õpinguid. Lisaks kõigele õnnestus mul kolmapäeval kohutav kurguvalu hankida. Isegi kerge köha ja nohu. Peagi lisandus nõrkus ja väsimus. Tundsin end tühjaks pigistatud sidruni laadse zombina. Kuigi kurk on hetkel enam-vähem, siis zombi tunne saadab edasi. Kolmel erineval ajal tehtud COVID kiirtestid osutusid negatiivseks, Kui veel see oleks lisandunud, siis arvan, et erinevate keelte operatiivsõnavarast jäänuks mõtete väljendamiseks väheseks. 

Esmaspäev ning üle mitme kuu energiajook

"SUURED KÜSIMUSED" 

Seekordne loeng oli info otsimisest ja andmebaasidest. Kuna lapsena üks mu unistusi oli saada spiooniks (enne seda tahtsin vampiiriks), siis info ja andmebaasid kõlasid päris põnevalt. Loengu pealkiri oli tegelikult "Kuidas otsida ja hallata informatsiooni?" Kuigi loogiliselt võttes võisin ju mõelda, et räägitakse sellest, mis õpingute ajal läheb vaja, siis fantaasia kujutas ette igasuguseid võimalikke variante. Enamus teemasid olid mulle tuttavad - Ester (raamatukogu kataloog, mitte op.side programm), akadeemilised allikad ning Wikipedia ei kuulu nende hulka.  Minu jaoks uus oli zotero programm, samuti meeldis õppejõu näidatud viidete sotreerimise skeem. Kahjuks slaidide kätte saamine moodlest on tülikas, sest õppejõud pani sellele mingi kummalise registreeringu ning seetõttu pean tuginema oma märkmetel. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID"

Usund, mis käsitlemist leidis oli judaism. Loengu lõpus tekkis mul lühis, sest kui varasemalt ma olin pidanud Piiblilugusid ilusaks muinasjutuks, siis õppejõud rääkis nii, nagu kõik oleks tõsi. Lühis kestab siiani. Esitasin selle küsimuse ning sain vastuse, ent kui ühelt poolt Piiblilood on muinasjutt, siis heebrea ja juutide ajalugu on ju tõsi. Nüüd, kus vaatan enda konspekti ja jaotusmaterjale üle kõrbevad mu armsad hallid ajurakukesed kõige kõrgematel temperatuuridel. 

Judaism nagu nimigi viitab on juudi usund. Samas võib juute veel nimetada israeliitideks ehk heebrealasteks. Juudid on konfrontatsioonis ehk vastuseisus teiste rahvuse ning usunditega. Piibel on judaismi üks alusdokumente.  Judaismis on maailmale andud monoteismi ehk ühe jumala teenimise ning pilditu kultuse. Kuigi lektor rääkis ka, et mingil perioodil oli judaismile omane mitme jumala teenimine, ent üks oli peamine.  Monoteismi all mõistetakse seda, et Jumal ja üks Looja ilmutas end juudi rahvale ning sõlmis nendega sellise lepingu, mida pole teistel rahvustel.  

Juutidel on ainult Vana Testament. Teiste sõnadega kogu Piibli moodustab ainult Vana Testament, mida võib nimetada Heebrea Piibliks, kuna see on kirjutatud heebrea keeles. Kui me võtame eesti keele, siis meil on Põhja-Eestis kõneldav murre, mis on saanud kirjakeeleks. Lõuna-Eestis räägitakse oma keelt. Kui ma kogemata ütlen mõnele Tallinna inimesele sõna "pürst", siis vaadatakse mind suurte silmadega, justkui oleksin tulnukatele kuuluvat väljendit kasutanud. Lisaks veel saarlaste murre, kus nad üldse õ-st loobusid. Heebrea keel on samuti jagunenud. Näiteks ivriit, 19. sajandi lõpul loodud tehiskeel. Piiblis kasutatakse vanaheebrea ehk piibliheebrea keelt. Selle seis on praktiliselt sama, mis liivi keelel - surnud. Veel on armea ehk arami keel, samuti jidiš.

Jaotusmaterjalidest lugesin, et "tegelikult käib tähistus "juut" mitte rahvuse kohta, vaid usutunnistuse kohta. ... Juudiks võib saada igaüks, kes astub juudi usku." Kõlab uhkelt ja võiks ju hakata juudiks aga judaism mind ei ahvatle. Juut on tuletatud Juuda nimest ning pärit 5-4. sajandi lõppust e. Kr. Piiblis ei räägita juutidest vaid heebrealastest. 

Judaism on suur ja lai teema ning nende mõistete endale selgeks tegemine saab olema aega nõudev. Eksam on ju talvel ees :( 

"GLOBAALNE AJALUGU"

Seekordne loeng oli super asjalik ning ma ei pidanudki lahtiste silmadega magamist harrastama. Kui keegi veel nädal tagasi oleks väitnud, et "Merearheoloogia ja mereajalugu" saab nii põnevalt edastada, siis ma oleks pidanud seda inimest Paldiski mnt. vääriliseks. Oli põnev. Kui ma oleks see pisikene varateismeline tüdruk, kes unistas vampiiriks saamiseks, siis tõenäoliselt vahetanuksin ma spiooni elukutse allveeareheloogia vastu. Tänapäeval kindlasti mitte, sest ma kuulsin kui külm ja kõle on Läänemeri ning nähtavas olematu. Samas on seal toredad hülged, kes uudishimulikult aeg-ajalt allveerobotiga tõtt vaatavad või sukelduja lestast hammustavad. 

Läänemeri pidi olema tõeline allveeareholoogide paradiis. Õppejõud ütles: "Kui meremeestel läheb halvasti ja kaupmeestel läheb halvasti, siis arheloogidel läheb hästi." Iga laevahukk jätab jälje. Me teame ainult seda, mis halvasti läks aga seda, mis hästi läks, paraku jääb teadmata. Mõisted jäid segakseks. Võib-olla nad polnud piisavalt huvitavad. Hüdroarheloogia? Merearheloogia? Digitaalarheoloogia? Viimase puhul ma eeldaks, et see on flopydes ja kõvaketeastes sorimine. Isegi eskperimentaalarheloogia on olemas. Ehita selline purjekas nagu keskajal ja alusta meresõiduga - oledki eksperimentaalarehloog.  Veepiiriarehloogia - WTF on see... 

Läänemere säilivustingimused laeva vrakkidele pidid olema ideaalsed. Isegi laevaoherdit polevat. Laevaoherd on pisikene valge laevada vihmaussike, mis sööb materjale. Kiviajal ulatus meri Vabaduse väljakuni. Vrakke leitakse läbi juhuste või keegi kusagil arhiivides satub mingile materjalile, mis võib viidata hukkunud laeva asukohta. Samuti kui on rahastus, siis tehakse süstemaatilisi otsinguid. Juhus on näiteks siis kui kalamees leiab võrgust mingi kahtlase vana vaasi ja annab märku või kui sõjalise õppuse ajal leiti Naissaare lähedalt laevavrakk. 

Lektor rääkis veel sonariga otsingutest. Sonar reageerivat helile, piirkond käiakse mitmeid korda läbi ning siis hiljem pannakse pilt kokku. Mina muidugi mõtlesin koheselt, et mis heli laibad teevad kui päästjad neid veekogudest otsivad.  

Üks sukeldumiskord kestab kaks tundi, milles umbes 15 minutit (täpset aega ei mäleta) on laskumine. 20 minutit filmitakse, mõõdetakse jne... ning ülejäänud aeg kahest tunnist kulub üles tõusmisele. Seda tulevat teha aeglaselt kui ei taha just tõsiseid jamasid tervisega. Kõige ohtlikemaks asjadeks Läänemeres on vrakkide ümber takerdunud vanad kalavõrgud, kuhu on oht kinni jääda ja isegi oma elu kaotada. Ega lõhkekehad ja pidevalt muutuv ilmastik ka olukroda turvalisemaks ei tee. 

Lektor rääkis veel Tallinnas Pirital asuvast tsitadellist ehk mereäärsest kindlustusest. Põhimõtteliselt puudest ehitatud kastid, mis on täidetud kividega. Juttu oli veel Nimetu - 45 laevast. Nimetuks jäävad nad niikauaks kui keegi kusagilt arhiividest info välja kaevab. Nargen, mis Naissaare lähedalt leiti sisaldas isegi keskaegseid salvipotsikuid ja süstalt. Kahjuks hetkel täpsem info laeva päritolu kohta puudub. Lootsi tänaval ning transpordi tarbeks tükkideks saetud laevast tundus lektor kõige rohkem vaimustuses olevat, sest sealt leiti mingi tünni alt lausa surnud rotid.  Laev ise pärines 14-15. sajand, puidu päritolu teadmata ja keraamika väga suure tõenäosusega Euroopast.  

Antud loeng oli kogu lühikese aja kõige põnevam. Täiesti minu loogika vastaselt globaalses keskkonna ajaloos. Maailma ühes igavamas aines.  See omakorda tõestab, et lektorist oleneb palju. Tegu oli siiski praktikuga, kes ise sukeldub ning kogu loengut vürtsitas isiklike seikluste ning uljusest tehtud eskimustega. 

Kuna ma teistel päevadel füüsiliselt kohal ei viibinud vaid üritasin enam-vähem kodutöödega järjel olla, siis ülejäänud loengute kohta kirjutan järgmine nädal.  Kindlasti mainin ära ka selle nädalal tehtud/tegemata kodutööd ja nende sisu.  Kui ma otsisin seda aforismi, mis mu esmaspäevased seiklused kokku võtaks, siis komistasin Galileo Galileile omistatud sõnadele: "If I were again beginning my studies, I would follow the advice of Plato and start with mathematics."  Seda nähes lausa karjatasin mõttes: NO!!! Tegelikult sobitub kogu nädal ühe suure "EI" alla, millest enam-vähem ok päev oli esmaspäev. Kannan praegu endas unistust korralikult välja magada. See tähendab kuldmagajana vähemalt kolm-neli päeva mitte midagi tegemata voodis vedeleda ja järjest orienteeruvalt kümme tundi magada. Ma arvan, et esimene õhk õrn võimalus seda unistust teostada on peale ICU coachingu eksami ja selleks vajalike materjalide esitamist ning peale kultuurantropoloogia eksamit ehk novembri keskel. Dear Kersti, welcome to the hell month!!!