Uni ja ilu

Ma hakkan vaikselt ülikooli õpingute kasu mõistma. Näiteks kui käin Rimis, siis kunagi ei pane puu- ega juurvilju kottidesse. Nad tahavad liiga palju raha selle eest. Tavaliselt on kassiirid pahased kui laon mullased kartulid kassalindile. Siiani olen selgitanud, et majanduslikult pole otstarbekas pidevalt osta ühekordseid kilekotte ning kokkuvõttes on see päris kulukas ettevõtmine. Selgitus, mis neid kunagi ei rahuldanud. Jah, ma mõistan, et peavad pärast kartuleid lindi lapiga üle käima. Ma mõistan ka seda, et nende palk on väike ja see siiski kuulub lisatöö alla, ent mina pole valmis maksma kilekottide eest. Mul palju teisi ideid, kuhu antud summa paigutada. Seekord teatasin kõige siirama häälega: "Ma hoian loodust." Kassiir ainult ohkas. Mina aga mõtlesin, et vähemalt nii paljukestki on keskkonnaantropoloogiast kasu. 

Kui vaadata tagasi, siis eelmise nädala reede ning laupäev Eesti "ida osariikides" mõjutasid tugevalt minu ajalist ressurssi. Lühidalt öeldes, pidin puudu olevat aega võtma oma unest. Samas olen kuldmagaja ja vajan enam-vähem kümme tundi und igal ööl. Ideaalsel juhul ka lõunauinakut. Reedeks olin zombi ning laupäeva hommikul avastasin endal kurguvalu. Diagnoosisin endal "overworked-underfucked" sündroomi ehk palju kohustusi ja vähe lõbu. Kuigi praegu peaks olema uneaeg, siis iluprotseduuridest ma ei kavatse loobuda! Ok, juukseid võin nädal aega mitte kammida ning nad krunni keerata, ent maskid-kreemid peavad olema. 

Kõik see sunnib mind minevikku pöörduma, ehk võtan käsile režiimi, mis töötas minu intensiivse sporditegemise ajal. Näiteks valmistan korra nädala või kahe jooksul süüa. Viskan kapsa, porgandi, kartuli ja hakkliha potti, keedan ära ning panen kuumalt purkidesse. Hiljem jahtununa külmkappi (kuumalt ei soovita panna, isiklik kogemus). Toit ei lähe halvaks ning ma ei seisa valiku ees kas rämpstoit, nälg või unest loobumine. Spordina on mul hetkel pokemonidega jalutamine. Mõni nädal tuleb lausa 50 kilomeetrit :)

Esmaspäev algas MindSpringist ja lõppes lahtiste silmadega magamisega.

"SUURED KÜSIMUSED" Kuna mul oli tööalane MindSpringi koolitus, siis loengusse ei jõudnud. Hiljem pidin ühe leheküljelise essee tegema. Täna esitasin. Pealkirjaks panin: "Minu mõtted seoses Gianfranco Poggi raamatu "Forms of Power" esimese kahe peatüki lugemisega." Tegelikult oleksin tahtnud antud loengus viibida, sest võimu armastan. Pean seda lausa seksikaks aga tean ka, et võim on vastutus. Neid kahte peatükki lugedes hakkasin kahe asja üle mõtlema. Esiteks inglise keelne sõna "power" on nii mitmetähenduslik. Ühelt poolt lihtsalt võim, aga ta võib ka tähendada energiat või jõudu. Raamatus tõi autor näiteks Tšernoboli katastroofi, minul tekkisid assotsatsioonid Zaporižžja tuumajaamaga ning sealt lähtuva reaalse ohuga. Lisaks tööalaselt olen puutunud kokku inimestega, kes sealt pärit või kelle lähedased seal. Kahhovka tammi õhkimine. Kui võrrelda seda meie Narva veehoidlaga, mida kontrollib Venemaa. Tõenäoliselt looduskatastroof poleks nii suur, ent Eesti energiaga varustamine võib sattuda tõsisesse ohtu. 

Teise mõttena ning võib olla isegi esimest korda mõistsin, et milline võim on tööl minu käes. Võim oma klientide üle. Ma saan otsustada, et kas olen see kuiv töötaja, kes jälgib kõike korrektselt, täidab paberid ning vaatab tülpinud näoga. Kogu kehakeel räägib "sa segad mind." Mul on ka võimalus võtta aega, kuulata, peegeldada, küsida ning saata välja realistlike sõnumeid. Vahel mängivad rolli pisiasjad. Ma tahaks loota, et olen see teine tüüp, kes siiski teeb kohusetundlikult oma tööd ja näeb programmide ja dokumentide taga inimvajadusi. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID" Seekordne teema oli kristlusest Eestis. Sain teada, et kristlus ja ristiusk on sünonüümid ning kristlus on monoteistlik (mida iganes see ka ei tähenda) usund. Lektor rõhutas, et Jeesus ise ei pannud midagi kirja vaid ainult jutustas. Pärast Jeesuse surma jutustasid, kogusid ja panid kirja tema jüngrid. Loomulikult ainult seda osa, mida nad mäletasid või teadsid kuulnut olevat. Minule tuli üllatusena see, et osa vanasõnu on seotud Piibliga. Näiteks olevat seal kirjas midagi taolist: "Kõik, mida sa tahad, et teised inimesed Sulle teeks, tee ka teistele" ehk "Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks." Kristuse sümbol on rist, ent rist sümboliseerib surma. Paika kuhu lähedased on maetud. Kristoloogia on üks usuteaduse teoloogia aru. Siiani pidavat toimuma vaidlus, et kas Jumal-inimene või inimeseks sündinud Jumal. Oluline osa on seotud õpetusega kolmainsusest Jumala isa, Jumala poeg ja Püha Vaim.  

Kristluse vaimse väärtuse kohaselt püüab inimene patte vältida. Pean tõdema, et lisaks Albert Einsteinile on minu lemmik Mae West, kes on öelnud: "I generally avoid temptation unless I can´t resist it." Seega kristlaseks ma kohe kindlasti ei sobi. Minu meelest kiusatused ja patud muudavad elu huvitavaks. Loomulikult tuleb arvestada seaduste ja inimõigustega aga loobumine naudingutest peaks olema keelatud. Ehk kaheksas surmapatt.

Kristluse keskne raamat Piibel on kanoniseeritud tekstide kogu ja kõige enam tõlgitud raamat. Kuulsin ka hernuutluse vennaskonnast. Isegi paljud kultuuritegelased (Kreutzwald, Jakobson) olid hernuutliku taustaga. Loengus oli veel juttu protestantidest, katoliiklastest, vanausulistest jne... Petseri kloostri vere teest. Ivan Julm raius kloostirülema Korneliuse pea maha ning mõistes oma tegu, kandis kätel Uspenski kiriku juurde nii, et vererada järel. 

Kõige põnevana tundusid tsässonid. Setomaa külakabelid. Neis hoiti surnuid aga ka reisija sai sinna puhkama heita, et hiljem jõudu kogudes, oma teekonda jätkata. Kuna Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab usuvabaduse inimõigusena, siis jätan endale valiku mitte olla kristlane. 

"GLOBAALNE AJALUGU" Seekordne loeng kandis väga uhket nime "Maadeavastusloost koloniaalajalooks - Eesti muuseumide kogude dekoloniseerimine ja Vene impeeriumi ekspeditsioonid kaugetel meredel." Lektoriks oli Linda Kaljundi. Loeng algas monumentide kukutamise teemal, näiteks Christoph Kolumbuse monument Chicagos. Admiral Krusensterni monument avati 1873 aastal Peterburis ning hetkel ei ähvarda selle püsima jäämist miski. Ida-Euroopa maad aitavad hetkel kaasa Vene koloniaalajaloo ümbermõtestamisele. Eestlane on olnud nii ohvrid kui ka ekspansiooni kaudu osalised. Bellinghauseni monumenti pole siiani püsitatud. Loengus tuli jutuks maadeavastajate pärandi väärtustamine ja kriitiline suhtumine, et kas peaksime neid tagasi andma ning kuidas. Kuidas see Eestisse puutub? 

2019 aastal oli näitus "Vallutaja pilk", milles Lisa Reihana - maoori päritolu naine pakub teistsugust tõlgendust Uus-Meremaa perspektiivist. Lisa Reihana on öelnud, et kui mõelda vaikse ookeani piirkonnast kui superkiirteest, kus inimesed pidevalt liikusid, on mõte, et kapten Cook meid avastas naeruväärne.

Kuidas mõista Vene impeeriumi koloniaalvallutusega seoses balti saksa maadeavastuste tähtust. Krusensterni reisil olid algul kaasas nii Kotzebue kui Bellinghausen. Hiljem tegi Kozebue kaks reisi ning Bellinghausen nägi esimesena Antarktikat. Maadeavastajate pärandit on palju. Nad kirjutavad reisikirju, illustreerivad neid. Pilte reprotutseeritakse tohututes kogustes. 

Tartu Ülikooli ajalugu kulgeb käsikäes Vene impeeriumi laienemisega. 1803 aastal rajati botaanikaed, mis alates 1806 aastast on asunud täpselt samas kohas. Vallutajad tõid erinevatest piirkondadest taimi. Tol ajal kuulus veel Alaska Venemaale. 

Loengus räägiti veel erinevate rahvuste kujutamisest. Inimloomaaiast. Jah, sellised asjad olid nii Euroopas kui USAs olemas. Neis näidati puurides erinevate põliselanike lapsi. Muide, ka eestlane leidis koha mitmetel joonistustel ning mitte kõige intelligentsemal viisil. 

Enamuse loengust olin autopiloodil, kirjutasin küll ülesse aga samal ajal magasin lahtiste silmadega. Vajutasin ka tai massööride poolt näidatud punkte, mis pidid aitama unisuse vastu. Aitasidki, aga ainult viieks minutiks. Tänasin õnne, et oskan vajadusel lahtiste silmadega tukkuda ja jätta mulje, et olen asjalik. 

Teisipäeval jätkus olukord zombie kuubis

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" Sellest loengust jäi mulle kõlama, et olla antropoloog tähendab oskust olla endaga. Tegelikult jääb see kõlama enamikest loengutest.  Kui antropoloog on "põllul" (field), siis ta ongi endaga. Üksinda koos sihtgrupiga. Olgu need Aafrika hõimud, Amazoni metsade elanikud või isegi grafiti subkultuuri esindajad. Antropoloog on seal üksinda. Jälgib, märkab ja paneb kirja iga detaili. Vahel tuleb võtta aega ööunest. Õppejõud andis edasi tarkuse, mis talle kunagi oli öeldud: "Mida pole kirjas, seda pole olemas."  Julgus ning kontaktide loomine kuuluvad vajalike oskuste hulka, sest "põllul" peab leidma üles inimesed, kellest saavad informandid. Antroploogias on veel termin "going native". Seda võib lahti seletada kriitilise distantsi ja reflektiivsuse kadumisega. Sa lihtsalt saad omaks ning kõige hullema varjandi puhul loobud antropoloogi tööst ja kolid oma uuritava sihtgrupi hulka elama. Teatud määral omaks saamine on isegi nõutav, sest muidu ei toimu kontakti, et alati peab jääma kriitiline distants ja enese reflektsioon. Antroploogia kui teadus põhineb tekstidele. Sellele, mida antropoloog ise "põllul" olles kirjutab, ent ka teiste autorite omadele. 

Juttu tuli religiooni antropoloogiast. James George Frazeri raamatust "Kuldne oks", mille lugemist ma praegu alustasin. See on müüte, eelarvamusi ning oletusi sisaldav raamat. Eelkõige ta sisaldab autori eelarvamusi. Meil kõigil on omad eelarvamused ning nendega toimetulekuks ongi vaja reflketeerimine. 20 sajandi algul arvati, et maagia on kusagil allpool ning religioon asetseb kõigest kõrgemal. Kui koloniaalajastul antropooloog pani kirja kõik, mida nägi ja kuulis, siis tänapäeval keskendutakse eelkõige kitsamalt. Iga antropoloog valib endale huvi pakkuva valdkonna. 

Üks oluline termin, mis pidi ka eksamil tulema on siirderiitus (rites of passage) ehk ühest olekust teise liikumine. Koolilõpetamine on siirderiitus. Inimene pole enam õpilane vaid astub uute teadmistega juba lõpetajana järgmisesse etappi. Palverännak on siirderiitus. Sünnipäev on siirderiitus. Ekvaatori esmakordne ületamine on siirderiitus.  Matused on siirderiitus, Pensionile jäämine on siirderiitus jne... Siirderiitus tähendab eelnevast lahkumist või lahtiühendumist. See riituse toimumise aeg on piiratud ning lõpeb uude rolli sisenemisega. 

Poliitiline antropoloogia. Siin läksid asjad keerulisemaks. Poliitka on seotud võimuga. Kui lääne ühiskonnas oleme harjunud demokraatilike valmistega, siis nii mõneski riigis või hõimus põhineb valitsemine ja poliitika sugulusel. Kas see on ilmtingimata sobimatu variant? Poliitiline antropoloogia võib uurida näiteks suhteid riigi ja kohalike kogukondade vahel. Üks mõte, mis jäi loengust kõlama on see, et riik oma meie kehi (bodies). Kõlab julmalt. Kui ikka riik ütleb, et mine sõtta, siis me lähme. Vähemalt enamus. Järelikult omab riik meie füüsilisi kehasid. Eesti on tugev rahvusriik. Meil on oma keel, oma traditsioonid ning oma maa ala, kus paikneme. Teine, mis jäi kõlama oli see, et keskajal oli surmanuhtluse läbiviimise vaatamine lõbustus. Nüüd oleme teatud määral sinna tagasi jõudnud. Õnneks mitte julmal moel vaid seda saab kutsuda "era of selfies" ehk sotsiaalmeediast influencerite jälgimine on saanud üheks lõbustamisviisiks. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" - Siin tunnis sain targemaks. Kui esseel ei ole peatükke, siis tiitellehte ei tule. Alapeatükid ei anna õigust tiitellehele. Idee: kirjutada kõik oma esseed ainult alapeatükkidega. Üks käsitletud teemasid oli, et kus tulevad ideed. Õppejõud tõi välja, et osadel pole ideid ning need tekivad materjale lugedes. Tuleb lihtsalt laua taha istuda ja kirjutada. Minul küll ideede puudust ei ole. Võin kirjutada kõigest, isegi sellest, millest ma mitte midagi ei tea. Iseasi on kas tulemusega rahule jäädakse. Koristamine vajab inspiratsiooni, kirjutamine mitte. Istun laua taha, võtan arvuti või paberi ja pliiatsi ning juba iseenesest tulevad read. Koristamisel võtan terve nädala hoogu, ootan inspiratsiooni, siis kui jõuan tolmu pühikedes kolmanda raamatuni, tekib ääretult suur vajadus seda lugema hakata...  

Kolmapäeva katastroof

"KESKKONNA ANTROPOLOOGIA" - Keskkonna antropoloogia lugemispäevikusse jõudsin ainult ühe kohustusliku kirjanduse osa teha. Õnneks sellest piisas. Ma oleksin ka teise teinud, ent uni osutus palju armsamaks. Tunni algusel rääkis lektor kultuurituumast. Põhimõtteliselt on need inimesed, kes võtavad kartulit ning neid ümbritseb kultuur. See tähendab, et peale kartuli võtmist minnakse sauna ja tarbitakse viina. Seda muidugi lektor ei maininud, ent mina sain nii aru. Seda viina võtmist saunas nimetataksegi kultuuriks. Kultuur omakorda toimib või moodustab keskkonna. Tuginedes eelmisele loengule, siis sinna alla kuulub lisaks veel loodus. Kultuurituum annab ressursse keskkonnale ja see aitab mõtestada, kuidas me tajume enda jaoks keskkonda. Kuna nüüd enam väikeseid kartulipõlde pole, siis antud kultuuurituum on jäänud ajalukku. 

Loengus käsitleti ökoloogilist antropoloogiat. Õudne! Ma arvasin, et mitte kunagi ei pea enam selliste kahtlaste asjadega kokkupuudet omama ning nüüd pean lausa seda õppima. Sain teada, et ökoloogia räägib füüsilise keskkonna ja elusorganismide vahelisest seosest. Kui varem nähti keskonda eraldi seisvana, siis nüüd on see kultuurilise ökoloogia osa. Sellest ma ei saanudki aru, kuidas inimese kalorite tarbimine mõjutab keskkonda. See oli kuidagi seotud sellega, et elusorganismid on omavahel suhtes ning mõjutavad üksteist läbi kultuurilise käitumise. 

Kultuuriantropoloogid kes ökoloogiat kasutasid, keskendusid eelkõige inimestele. Nad proovisid mõista, kuidas kohanetakse piiravate teguritega ning mida inimene teeb, et keskkonnas kohaneda. 

Süsteemiteooria ehk süsteemid reguleerivad end ise ja viivad end homoöstaasi ehk tasakaaluseisundisse. Kahjuks keskond muutub nii kiiresti, et kultuurid ei jõua kohaneda muutustega. 

Kuigi keskkond pole minu teema ning isegi mitte huvitav valdkond, siis proovin maksimumi võtta ja asjadest kuidagi aru saada. Juba selle pärast, et õigeid argumente leida, näiteks nagu ülalpool mainitud vahejuhtumis kassiiriga. Tekste pole keeruline analüüsida ja meelde jätta. Palju keerulisem on luua seoseid. Paraku minu aju suuresti töötabki seoste loomise najal. Kui suudan endale luua mõne metafoori, siis jääb asi meelde, kui ei, siis kahjuks kaob ta kuhugi hallidesse ajurakkutesse. Ehe näide on kula ring ehk altkäemaksu süsteem. Loomulikult altkäemaksust oli asi kaugel, pigem oli see kingituste tegemine. Ma nüüd üritan analüüsida, et kus kuradi kohast ma võtan neid ökoloogilisi või keskkonna seoseid. 

Neljapäev katastroof ruudus

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"  -  Lugemispäevikut ma ei jõudnud teha, sest materjal oli arvutis valetpidi. Suhteliselt keeruline oli lugeda läbi ning veelgi võimatum töötada seda läbi kui pidin pea küljele kaldu lugema. Teine variant oli keerata arvuti või ipad kaldu. Kui lõpuks sain asetuse õigeks, siis kõndis keegi kassidest üle või liigutasin ennast ja kogu protseduur algas uuesti pihta. Kogu loeng oli seminari stiilis arutelu kohustuslike tekstide kohta. 

Võtsin täna ette need kaks teksti prindituna. Jõudsin järeldusele, et olen ikka vanema generatsiooni esindaja, kelle jaoks peab tekst olema paberil, sest siis on see paremini hoomatav ja mõistetav.  Kaks teksti olid Martin Thomase ja Amanda Harrise poolt toimetatud teosest "Expeditionary Anthropology." Esimene ja teine peatükk. Esimene oli Philip Batty kirjutatud "Anthropology and the Field: Intermediaries and Exchange" ja teine Jude Phillipi poolt "Receiving Guests: The Cambridge Anthropological Expedition to Torres Straits 1989". Kuigi mu armsa halli ajukese rakukesed otsivad seostamisvõimalusi, hakkavad mingid asjad pärale jõudma. Näiteks mõistmine antropoloogilsest ekspeditsioonist. Ma märkasin, et sarnaseid või samu asju käsitletakse erinevates loengutes, erinevate nurkade alt ning isegi kõige blondiinim inimolend peaks lõpuks suutma järeldusi teha ja midagi meelde jätma. 

Antropoloogiline ekspeditsioon oli koloniaalajastul suurest meeskonnast koosnev retk. Tänapäeval pigem sõidab antropoloog kusagile üksinda ning proovib luua kohaliku kogukonnaga usalduslikke sidemeid, et teha oma teadustööd. Üks miinuseid suurel meeskonnal on see, et uurijad/teadlased suhtlevad enamasti omavahel ning kohalik subkultuur jääb hoomamata. Detailid jäävad tähelepanuta.  Praegusel hetkel on loengutes päris palju ajaloo käsitlust. Kus, mida ja kuidas on antropoloogia tekkinud ning käesolevasse aega jõudnud. Kahjuks algus pole ilus. See on seotud vallutustega, põlisrahva hävitamisega, nende vara riisumisega jne... Antropoloogid küll ise ei reisinud, ent vallutajaid tõid neile infot, mis nad kirja panid. Frazeri "Kuldne oks" on nii kirjutatud. Siit tuleb ka teine oluline põhjus, miks "põllutöö" on vajalik. Nimelt "tugitooli antropoloogide" kirja pandu, ei peegeldanud alati tegelikku olukorda. Samas on nende tegevus oluliseks eelkäijaks tänapäevase teaduse tekkimisele. Ühesõnaga lõpuks jõuti järeldusele, et uuritavasse piirkonda peab ise kohale minema. 1874 aastal anti välja manuaal "Notes and Quaries on Anthropology, for the Use of Travellers and Reisidents in Uncivilised Lands"  See juhend pakub detailiset infot, kuidas teha etnograafia töid "põllul". Muidugi tuleb võtta pealkirja sõnaühendit "uncivilised lands" ettevaatlikult. Kas see kui mõne riigi juhtimine, uskumused erinesid Lääne-Euroopa kultuurist tähendas, et nad on tsiviliseerimata metslased? Paraku tolle ajastu kontekstis küll. 

Teises peatükis on juttu Torrese väina ekspeditsioonist (1898), mida õppejõu meelest võiks siiski teada. Olevat üks kuulsamaid antropoloogilisi ekspetitsioone. Seda lugedes jäi mulle esimese asjana meelde, et kuidas kohalikud ei tahtnud oma riitusi läbi viies arvestada kaamera võimekuse ning asukohaga. Tol ajal oli filmilindile võtmine uus ja kallis asi. Kohalikud viisid ikkagi oma rituaalid läbi nii nagu nemad pidasid paremaks. Osa antropolooge peab Torrese väina ekspeditsiooni murranguliseks psühholoogia kaasamisel ning laia antropoloogilise raamistiku loomisel. Teised jälle peavad seda 19. sajandi tüüpiliseks "pääste" ekspeditsiooniks. Samas oli see ekspetsioon, kus antropoloogia viidi "tugitoolist põllule" ja kasutati esmakordselt tehnoloogilisi uuendusi nt. fotograafia ja filmimine. 

Tulles tagasi loengu juurde, siis tuli seal esile mõiste "kadunud põlvkond" (lost generation) ja selle all ei mõelda meie coca-cola Mcdonaldsi nutisõpru vaid vanematelt jõuga ära võetud lapsi, kes pandi internaatkoolidesse. Neist enamikke ei näinud vanemad enam kunagi. Nad kas surid haiguste ning hooletusse jätmise tagajärjel või lausa tapeti. Need, kes ellu jäid, olid n-ö kadunud. Nad ei kuulunud enam oma rahva hulka, sest neile oli alates 5-ndast eluaastast selgitatud, kui halvad nende vanemad ja kultuur on. Samas oli nende haridus väga puudulik ja nad ei saanud ühiskonda sulanduda. Loengus rääkisime Kanada näidetest. Tagasi reservuaatidesse minnes olid neil tugevad psühholoogilised probleemid, nad polnud kusagil enam omad. Sealt ka suured sõltuvusprobleemid nii narkootikumidest kui alkoholist jm. Kanadas tegutsesid need koolid aastatel 1874-1996. Veel aastal 1990-ndatel võeti lapsi oma vanematelt ära, et neid saata internaatkooli "ümber kasvatamiseks"!!!

Kanada kohta saab rohkem lugeda How Thousands of Indigenous Children Vanished in Canada

ResearchGatest leidsin veel artikli Austraalia aborigeenide kohta Whose culture? The colonising school and the miseducation of Indigenous children: implications for schooling in Australia 

Kanada kohta on rohkem infot seoses laste massiahaudade avastamisega endiste internaatkoolide juures. Samas saab eeldada, et Lääne-Euroopa kolonialism kasutas ka teistes maailma regioonides samasugust lähenemist. 

Väga suure tõenäosusega õpitud aastaarvud, pisiasjad aja jooksul ununevad. See on põhjus, miks üritan võimalikult palju seoseid oma hallides ajurakukestest luua. Pealegi ega mu pea pole prügikast, et kõike korjata ja mäletada. Üks põhimõte, millele oma õpingute ajal tuginen pärineb taas vahva soenguga onu Einsteinilt: "Education is what remains after one has forgotten what one has learned in school."

Barbie kaevanduses ja varese teater

Sel nädalal jätkus võitlus titaanidega (kassidega). Tundub, et nende fantaasia töötab ainult selle nimel, et muuta minu õppimine võimalikult keerukaks. Õnneks leidsin lahenduse - teater akna taha. Mul käib aeg-ajalt üks varese paarike rõdul külas. Kuigi lindude toitmine linnas on keelatud, siis puistasin vaikselt rõdul seisvale vanale, ära viskamiseks mõeldud riiulile õhtusest kassikonservist järele jäänud toidu. Tervelt viisteist minutit oli õndsat rahu. Ainus probleem, ma jäin ise ka vareste tegevust vaatama. Nende küünised on nii suured ja väga osavalt võtsid pesurestist kinni. Tegelikult on varesed väga vahvad linnud. Näiteks vihmasaju ajal hüplevad rõdul püüdes lahtise nokaga piiskasid. 

Sel nädalal jõudsin tõdemuseni, et sotsiaalse elu pean lükkama teadmata ajaks edasi. Vahel harva võib-olla  luban endale rangelt piiratud koguses mõnel üritusel osalemist. Ma olin sel reedel ja laupäeval Narvas ning Kohta-Nõmmel ja see tähendas õppimise jaoks ühte täielikult kaotatud päeva. Samas roosas Barbie kostüümis, kaks patsi peas oli tore kaevanduses viibida. Järgmine kord lubasin Sipsikuna minna :) 

Ülikoolis õppimist naudin. Kui vaid aega oleks rohkem, et sügavamalt süveneda. Hetkel suudan vaevu kohustuslikud asjad ära teha ning natukene lisaks vaadata. Võimalik, et see üks Barbie kostüümis kaotatud päev mängis rolli. 

Esmaspäev - kolm loengut ja võitlus unega.

"SUURED KÜSIMUSED" Seekord oli juttu meie armsatest ajurakkudest ning õppimisest. Kuidas aju omandab uut infot ja milliseid õppimistaktikaid võime kasutada. Teema polnud minu jaoks uus. Ma olen lugenud läbi Jaan Aru raamatud. Suhteliselt lahedalt ning lihtsalt loetavalt kirjutatud. Isegi blondiinile mõistetavad. Lisaks Barbara Oakley raamatust olen saanud mitmeid taktikaid, mida reaalselt kasutan. Näiteks pomodoro meetod.  25 minutit konsentreeritult õpin, siis 10 minutit pausi ja jälle 25 minutit keskendun õppimisele. Töötab. Keset loengut hakkasin unega võitlema ning haigutasin uhkelt esireas istudes. Kui õppejõud oleks midagi küsinud, siis mul oli klassikaline vastus olemas: "Vähene hapnik väistab aju." :P 

"MAAILMA VAATED JA USUNDID" - Loodususunditest rääkis Marju Kõivpuu. Sain teada, et loodususundites pole kirjalikku materjali või püha raamatut, samuti ei ole neil rajajat. Nad kuuluvad rahvale. Usund on usk üleloomulikesse olenditesse. Animism on see, kus usutakse, et nii puud kui kivid omavad hinge. Eristatakse müütilist ja maagilist mõtlemist. Kui eestlastele poleks mõõga ja verega ristiusku peale surutud, siis kõige eelduse kohaselt oleks siin piirkonnas kujunenud välja jumal, keda seostatakse äikesega. Äike võib hävitada aga samas võib ta ka aidata põuast üle saada. Puud on elu ja surma sümbolid. Pühad puud, hiied, ohvrikivid, ravikivid jne... kõik on osa meie pärandist.

"GLOBAALNE AJALUGU" - Minu "lemmik". Õnneks oli õppejõud piisavalt karismaatiline ja rääkis huvitavalt. Minu soovunelm on, et see oleks lihtsalt "ajalugu" aga oh õnnetuseks, see on "KESKKONNA ajalugu".  Vähemalt nüüd oman ettekujutust, mis imeloom on antropotseen. Lühidalt öeldes on see tugevalt mõjutatud ajastu, kus isegi kivimitesse kasvab plastik. Sain teada, et geoloogid kasutavad uute ajastute mõõtmiseks "kuldseid naelakesi". Nende naelakestega tähistavad nad pinnase muutusi ning näiteks holotseen, mis on olnud enamus inimajaloost on väidetavalt nüüdseks läbi. Teadlased küll veel vaidlevad, et millal algas antropotseen, kas siis kui algas tööstusrevolutsiooni lõpust 18. sajandil või 16. sajandi hõbekaevandustest Ladina-Ameerikas? Või hoopis 1610 kolonialismi ajastul?

Teisipäeva oli tõeline õppepuhkus. Isegi mu aju puhkas ja nautis loengut.

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" - Loengus näitas õppejõud Bronislaw Malinowski järeltulja tehtud filmist "Savage Memory" esimest 15 minutit. Film jättis mulle sügava mulje ja ma otsisin selle hiljem internetist ülesse ning vaatasin lõpuni. Samuti andis onu Google mulle Malinowski päevikute pdf variandi. Kavatsen selle läbi lugeda. Malonowskit kutsutakse hellitavalt "Founding Father of Anthropology" ehk antropoloogia loojatest. Ta oli vastuoluline isiksus. Filmist tuli see tugevalt esile. Kui Trobriandi saarte inimesed peavad Malinowskit enda kultuuri ja pärandi säilitajaks, siis pere ja suguvõsa ei teadnudki, et neil selline kuulus esiisa oli. Isegi Indiana Jones'i filmis on ta sees :) 

Selles loengus sain ma teada kui olulised on teed. Jah, täiesti tavalised maanteed. Lektori oli olnud Aafrikas ning soovis teha sealsest poliitikast ning suhtumisest uurimustööd. Kõik ettevalmistus eelnevalt tehtud, ent ainsad, kes sel teemal ei tahtnud suhelda, olid kohalikud. Nende jaoks oli prioriteetsed teed. Käis teede ehitust ning arutati, milliseid külasid ja linnasid need läbima peavad. Teid on kahte liiki. Lektor tõi näiteks, et Eestis on ehitatud teed nii, et võimalikult kiiresti jõuaks punktist A punkti B. Samas Türgis jälle läbivad teed kohalikke külasid. Põhjus on lihtne: turist teeb peatuse ning see on raha. 

Kolmandana sain teada sufi kultuurist. Neid kutsutakse fundamentaalsemates islami ringkondades "islami hipideks." Sufid on need mehed, kes "seelikutes"tantsides ümber oma telje keerlevad.  NB: šotlastega igasugune sarnasus puudub. (Neil on "seelikute" all pikad püksid, šotlastel väidetavalt pole mitte midagi). Näiteks keelas Kemal Atatürk 1925 aastal Türgis sufismi ära. Sufism on siiani keelatud aga sufistlikud koolid on legaalsed. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" -  Seekord oli see youtube video ning koduseks ülesandeks saime minna raamatukokku, tutvuda antropoloogia alase kirjandusega ning valida endale akadeemilise essee teema, otsida viis teaduslikku allikat, mille põhjal kirjutada. Raamatukogu külastamist siiski vajalikuks ei pidanud, sest teemasid ja fantaasiat jätkub. Küll aga akadeemilisest kirjutamisest tean samapalju kui nõukogude aegne tšuks solaariumist.  Teema ma leidsin, allikad ka ning edastasin ekirja teel õppejõule. 

Kolmapäev möödus inuitide/eskimote seltsis.

"KESKKONNAANTROPOLOOGIA" - Mis on vahel loodusel ja keskkonnal? Minu kõige siiram vastus: "Loodus on loodus, " ei sobinud õppejõule. Pidin seletama lahti, et loodus ei ole inimtekkeline aga keskkond on inimesega seotud ja inimese poolt mõjutatud (või midagi taolist). Igaljuhul pidi tulevikus see arvamus ka peapeale keeratama. Hippocratest juba seostati kliimateooriaga ning esimest korda kuulsin sellist nime nagu Ibn Khaldun - mees Araabia poolsaarelt, kes avastas, et kliimaerinevus mõjutab inimesi. Ta võrdles mägedes ja kõrbetes erinevaid inimesi. Isegi Darwinist ei saanud loengus mööda minna. Ma küll kuulasin aga ei kuulnud, sest ees seisis roosa-roheline seminar, mille koos kaaslasega pidime läbi viima. Mul vedas, see noor naine, kellega koos tegin, oli tore ja asjalik ning võttis slaidide tegemise enda peale. Ma tunnistasin ausalt, et kui ta seda teinud poleks, siis soliidsete sinakate slaidide asemel oleksid olnud ilusad roosad ja info kirjas kuldsete tähtedega.

Keskkonnaantropoloogias pidin kahe artikli kohta esitama lugemispäeviku. Konktreetsed punktid olid ette antud. Sain selle eest 85% sajast. See tähendab "väga hea". Kui oleks olnud 86%, siis läinuks see kategooriasse "suurepärane". Esimene mõte oli, et kas õppejõud ei raatsinud seda ühte imepisikest protsendikest juurde panna. Samas ma leidsin seal peale hinde saamist paar kirjaviga. Lisaks kõigele on tegu teise aasta kohustusliku ainega ning minusugune võhik, kes antropoloogias teeb esimesi samme, saab selle tulemuse, on tegelikult tõesti hea. Lisaks kõigele "keskkond" pole minu teema. Kire asemel tekitab see pigem ühe suure ahastava ohke. 

Kui seda neljapäeva poleks olnud...

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU" - Mul oli tööalane koolitus ning kahjuks loengusse ei jõudnud. Eelnevalt pildin läbi lugema kohustusliku kirjanduse ning tegema 800 sõnalise lugemispäeviku. Kuidagi jäi kõrvu, et pean selle peale loengut tegema. Kuigi olin materjali juba korra läbi lugenud, siis vahetult eelnevalt õhtul avasin Moodle ning vaatasin üle ja vandusin kõikides keeltes, mida oskan. Võtsin teksti ette, alustasin uuesti lugemist. Kell üks öösel, ütlesin endale: "Head und." Eelnevalt sättisin kõikvõimalikel aparaatidel äratuse kella 5.00, et alustada lugemispäeviku kirjutamist. Ära tegin! 

Slaididelt vaatan, et teema oli "Evolutsionistlikud mõtlejad ja antropoloogia institutsionaliseerimine". Kõlab bürokraatlikult. Metslus - Barbarism - Tsivilisatsioon. Kohustuslik kirjandus oli meil peatükk James Frazeri teosest "Kuldne oks", mis on ka eesti keelde tõlgitud. Kuna see peatükk oli huvitav, tekitas erinevaid seoseid ja assotsatsioone, siis tellisin raamatukogust ja kavatsen ta täielikult läbi lugeda. Kusjuures hetkel võitlen oma ühe tõsisema sõltuvusega - igat raamatut, mis meeldib ei pea omama!  

Selle nädala lõpetab Mae West: "It isn`t what I do, but how I do it. It isn`t what I say, but how I say it, and how I look when I do it and say it."  Lühidalt: long-live minu Barbie kostüüm :) 

 

Eskimod ja roosa maailmavaade

 

Ellu jäin! Esimene nädal ülikoolis on möödas ning mu aju ainult kergelt suitseb ning selleski on süüdi eskimod ehk inuitid. Kõige keerulisemaks osutus "koostöö" kassidega. Laua taga õppimisest loobusin. Absoluutselt alati pidid nad täpselt nende paberite peal lamama, kuhu ma hetkel kirjutasin. Kui pabereid polnud, siis sobis raamat või arvuti jne... Kui kõige olulisem tingimus ehk minul koheselt vaja minev asi, oli täidetud, siis võis pikali visata.  See moment, kui mul oluline mõte või lause tuli pähe, eeldas koheselt, et keegi vajas paitamist ning ma pidin loobuma kirjutamisest. Vastasel juhul oleks kostunud kaeblik hääl või lihtsalt minu käe nügimine ning  töövahenditel strateeglise positsiooni sisse võtmine. 

Kuigi vanasõna ütleb: "Suur tükk ajab suu lõhki," otsustasin lähenda ladina keelest tuleneva väljendiga "per aspera ad astra" ehk viie kohustusliku loengu asemel on nüüd mul seitse. Kaks nendest on järgmise aasta kohustuslikud ained. Valisin nad eelkõige seetõttu, et toimumise ajad sobivad käesoleval hetkel mu töö ja graafikuga.  Globaalne ajalugu, mis õuduseks selgus, et on globaalne keskkonna ajalugu ning teine keskkonnaantropoloogia. "Keskkond" pole minu teema. Minu mõttemaailm pole roheline vaid roosa. Õppejõududele selle tõestamine tundub olevat ohtlik idee. Läbin need ained ning jätkan oma kuldse läikega roosas seebimullis elamist. 

Esmaspäev on mammutloengute päev. Terve teaduskond kuulab. Õnneks toimuvad kõik ühes ruumis. 

"SUURED KÜSIMUSED" - kõlab uhkelt. Ma sain seal teada, et teadlased on välja arvutanud inimese hinna 100 000 dollarit vist oli. Huvitav, kui eetiline seda oleks kasutada õigussütsteemis kahjutasu mõistmisel? Kuidas arvutada koefitsenti? Kas mida suurem inimene, seda kõrgem tasu või vastupidi, mida paremas vormis ja tervislikum? Ma sain samuti teada, et on olemas uus ajajärk - antropotseen. Seotud tehnika arenguga ning inimese võimega mõjutada loodus stiihiaid. Käsitleti ka tehisaru teemasid ning isegi Elon Muski Neuralinki. Lõpuks tõdes õppejõud, et ega tegelikult suurtele küsimustele vastuseid ei leidu. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID" - Siin viis loengu läbi Mihhail Lotman. Minu esmamulje oli, et "pull vana", hea huumorisoonega ja tundub teadvat, mida räägib. Ta käsitles tõe, maailmavaate, maailapildi jm. teemasid. Kui ma kuulasin ja märkmeid tegin, siis tundus, et saan kõigest aru. Nüüd loen: "Teadust ei tohi uskuda. Teadus ei ole usu asi. Teadus on kontrollitav." või "Islam ei ole usk, islami fundamentalism on ateist." 

"GLOBAALNE AJALUGU" - Ma ootasin loengut, sest ajalugu on alati olnud minu jaoks põnev, ent  kogu mu hasart kukkus hetkega kokku kui kuulsin, et tegu on "globaalse KESKKONNA ajalooga". Minu roosa maailmavaade põrkus taas reaalsusega. Tegu oli sissejuhatava loenguga, mis seletas, kuidas lokaalselt toimuvad sündmused mõjutavad globaalset terviklikkust. Näiteks väikese vulkaani purse Islandil pani kogu maailma lennuliikluse seisma.

Teisipäeval loenguid füüsilisel kujul ei toimunud, sest õppejõud viibis Eestist eemal. 

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" - õppejõud oli salvestanud youtube loengu video. Positiivne, sest sain omas tempos mõlemad videod läbi vaadata ja märkmeid teha. Ta rääkis Bronislaw Malinovskist, kes on kaasaegse antropoloogia esiisa. Nimelt oli ta Poola päritolu teadlane, kes I maailmasõja tõttu ei saanud naasta oma asukoha riiki Suur-Britanniasse ning viibis Austraalia valitsuse õnnistusel Trobrianderi saartel tervel aasta. Tema poolt kasutatud metodoloogia on tänaseni aktuaalne. Lisaks pärineb tema kirjeldustes majandusest tuntud termin "Kula excange/circle" ehk hüvede saamiseks ja mõjuvõimu saavutamiseks kingituste tegemine. Seda terminit võib meelevaldselt võrdsustada tänapäeval isegi altkäemaksuga. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" - jäi ära

Kolmapäevl pidin oma roosat maailmavaadet kohandama rohelisemaks. 

"KESKKONNAANTROPOLOOGIA" - Kui loteriis ei vea, siis "veab" loengutes. Pidin järgmiseks nädalaks tegema oma elu esimese seminari töö. Kaks artiklit läbi lugeda, esitada lugemispäevik ning nende põhjal koos kaaslasega valmistada ette seminar. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt. Kaks ööd olen unes näinud iglusid ja hülgeid, sest artiklid käsitlesid eskimote/inuitide elukorraldust. Mauss, kelle esse oli esimene, mille läbi töötasin, kirjeldas eskimote sessoonsust ning sõltuvust aastaaegadest. Põhimõtteliselt suvel nad elasid väikese perekonnaga telkides, religioonist ei hoolinud ning lihtsalt nautisid korilust ja küttimist, siis talveks ehitati majad, milles elasid mitu perekonda koos. Kusjuures ruumide pindala arv ei sõltunud inimestest vaid igal perel oli seda võrdselt. Samuti hoogustusid religioossed ja maagilised tavad. Kogu artikli läbi töötamise ajal valdas mind küsimus, et kuidas eskimod enda hügieeni eest talvel hoolitsesid. Pesemise võimalused? Tualett? Ma lausa pidin selle küsimuse oma lugemispäevikusse panema. 

Teine essee oli Bravo kirjutatud ning analüüsis Maussi ning tema kaasaegsete teooriaid ja vastandumisi. Seda lugedes jõudsin ma järeldusele, et ka teadusringkond on justkui lasteaed, kus egoism ja jonn üritab oma ego ning mänguasju upitada. Näiteks pidas Mauss Steensbyd liiga nooreks, et õiglaselt hinnata tema metoodikat. 

Neljapäevane loeng tundus olevat kõige huvitavam.

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU" - Mu ajju kinnistus, et nagu tugitooli sportlased on olemas ka "tugitooli" antropoloogid. Need esimesed tegelased, kes ise ei reisinud, ent korjasid ja kuulasid, kuidas kaupmehed, sõdalased jne... tegelased rääkisid oma reisidest ja "pärismaalastest". Sageli olid need kirjeldused mütifitseeritud ning ebatõesed. Näiteks vastu tuli koletis, kelle pea kasvas kõhust välja. Samas andis see siiski mingi ülevaate. Seega esimesed antropoloogilised alged olid juba renessansi ajastul. Pikalt oli antropoloogia kolonialistide tööriistaks. See omakorda toob veel tänapäeval kaasa mitmeid probleeme välitöödel. 

Loengus kästiles õppejõud ka esimesi naisantropolooge, nt Margaret Meade. Ta rõhutas, et kindlasti oli teisi naisi varasemalt tegutsemas antropoloogilises valdkonnas aga n-ö esimesed on need, kes jätkasid akadeemilist karjääri. 

Nädala saan võtta kokku Jean-Jacques Rousseau poolt öelduga: "I may be no better, but at least I am different." Ma jätan endale õiguse esindada roosat maailmavaadet ning nautida enda geniaalsust :)