Uni ja ilu

Ma hakkan vaikselt ülikooli õpingute kasu mõistma. Näiteks kui käin Rimis, siis kunagi ei pane puu- ega juurvilju kottidesse. Nad tahavad liiga palju raha selle eest. Tavaliselt on kassiirid pahased kui laon mullased kartulid kassalindile. Siiani olen selgitanud, et majanduslikult pole otstarbekas pidevalt osta ühekordseid kilekotte ning kokkuvõttes on see päris kulukas ettevõtmine. Selgitus, mis neid kunagi ei rahuldanud. Jah, ma mõistan, et peavad pärast kartuleid lindi lapiga üle käima. Ma mõistan ka seda, et nende palk on väike ja see siiski kuulub lisatöö alla, ent mina pole valmis maksma kilekottide eest. Mul palju teisi ideid, kuhu antud summa paigutada. Seekord teatasin kõige siirama häälega: "Ma hoian loodust." Kassiir ainult ohkas. Mina aga mõtlesin, et vähemalt nii paljukestki on keskkonnaantropoloogiast kasu. 

Kui vaadata tagasi, siis eelmise nädala reede ning laupäev Eesti "ida osariikides" mõjutasid tugevalt minu ajalist ressurssi. Lühidalt öeldes, pidin puudu olevat aega võtma oma unest. Samas olen kuldmagaja ja vajan enam-vähem kümme tundi und igal ööl. Ideaalsel juhul ka lõunauinakut. Reedeks olin zombi ning laupäeva hommikul avastasin endal kurguvalu. Diagnoosisin endal "overworked-underfucked" sündroomi ehk palju kohustusi ja vähe lõbu. Kuigi praegu peaks olema uneaeg, siis iluprotseduuridest ma ei kavatse loobuda! Ok, juukseid võin nädal aega mitte kammida ning nad krunni keerata, ent maskid-kreemid peavad olema. 

Kõik see sunnib mind minevikku pöörduma, ehk võtan käsile režiimi, mis töötas minu intensiivse sporditegemise ajal. Näiteks valmistan korra nädala või kahe jooksul süüa. Viskan kapsa, porgandi, kartuli ja hakkliha potti, keedan ära ning panen kuumalt purkidesse. Hiljem jahtununa külmkappi (kuumalt ei soovita panna, isiklik kogemus). Toit ei lähe halvaks ning ma ei seisa valiku ees kas rämpstoit, nälg või unest loobumine. Spordina on mul hetkel pokemonidega jalutamine. Mõni nädal tuleb lausa 50 kilomeetrit :)

Esmaspäev algas MindSpringist ja lõppes lahtiste silmadega magamisega.

"SUURED KÜSIMUSED" Kuna mul oli tööalane MindSpringi koolitus, siis loengusse ei jõudnud. Hiljem pidin ühe leheküljelise essee tegema. Täna esitasin. Pealkirjaks panin: "Minu mõtted seoses Gianfranco Poggi raamatu "Forms of Power" esimese kahe peatüki lugemisega." Tegelikult oleksin tahtnud antud loengus viibida, sest võimu armastan. Pean seda lausa seksikaks aga tean ka, et võim on vastutus. Neid kahte peatükki lugedes hakkasin kahe asja üle mõtlema. Esiteks inglise keelne sõna "power" on nii mitmetähenduslik. Ühelt poolt lihtsalt võim, aga ta võib ka tähendada energiat või jõudu. Raamatus tõi autor näiteks Tšernoboli katastroofi, minul tekkisid assotsatsioonid Zaporižžja tuumajaamaga ning sealt lähtuva reaalse ohuga. Lisaks tööalaselt olen puutunud kokku inimestega, kes sealt pärit või kelle lähedased seal. Kahhovka tammi õhkimine. Kui võrrelda seda meie Narva veehoidlaga, mida kontrollib Venemaa. Tõenäoliselt looduskatastroof poleks nii suur, ent Eesti energiaga varustamine võib sattuda tõsisesse ohtu. 

Teise mõttena ning võib olla isegi esimest korda mõistsin, et milline võim on tööl minu käes. Võim oma klientide üle. Ma saan otsustada, et kas olen see kuiv töötaja, kes jälgib kõike korrektselt, täidab paberid ning vaatab tülpinud näoga. Kogu kehakeel räägib "sa segad mind." Mul on ka võimalus võtta aega, kuulata, peegeldada, küsida ning saata välja realistlike sõnumeid. Vahel mängivad rolli pisiasjad. Ma tahaks loota, et olen see teine tüüp, kes siiski teeb kohusetundlikult oma tööd ja näeb programmide ja dokumentide taga inimvajadusi. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID" Seekordne teema oli kristlusest Eestis. Sain teada, et kristlus ja ristiusk on sünonüümid ning kristlus on monoteistlik (mida iganes see ka ei tähenda) usund. Lektor rõhutas, et Jeesus ise ei pannud midagi kirja vaid ainult jutustas. Pärast Jeesuse surma jutustasid, kogusid ja panid kirja tema jüngrid. Loomulikult ainult seda osa, mida nad mäletasid või teadsid kuulnut olevat. Minule tuli üllatusena see, et osa vanasõnu on seotud Piibliga. Näiteks olevat seal kirjas midagi taolist: "Kõik, mida sa tahad, et teised inimesed Sulle teeks, tee ka teistele" ehk "Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks." Kristuse sümbol on rist, ent rist sümboliseerib surma. Paika kuhu lähedased on maetud. Kristoloogia on üks usuteaduse teoloogia aru. Siiani pidavat toimuma vaidlus, et kas Jumal-inimene või inimeseks sündinud Jumal. Oluline osa on seotud õpetusega kolmainsusest Jumala isa, Jumala poeg ja Püha Vaim.  

Kristluse vaimse väärtuse kohaselt püüab inimene patte vältida. Pean tõdema, et lisaks Albert Einsteinile on minu lemmik Mae West, kes on öelnud: "I generally avoid temptation unless I can´t resist it." Seega kristlaseks ma kohe kindlasti ei sobi. Minu meelest kiusatused ja patud muudavad elu huvitavaks. Loomulikult tuleb arvestada seaduste ja inimõigustega aga loobumine naudingutest peaks olema keelatud. Ehk kaheksas surmapatt.

Kristluse keskne raamat Piibel on kanoniseeritud tekstide kogu ja kõige enam tõlgitud raamat. Kuulsin ka hernuutluse vennaskonnast. Isegi paljud kultuuritegelased (Kreutzwald, Jakobson) olid hernuutliku taustaga. Loengus oli veel juttu protestantidest, katoliiklastest, vanausulistest jne... Petseri kloostri vere teest. Ivan Julm raius kloostirülema Korneliuse pea maha ning mõistes oma tegu, kandis kätel Uspenski kiriku juurde nii, et vererada järel. 

Kõige põnevana tundusid tsässonid. Setomaa külakabelid. Neis hoiti surnuid aga ka reisija sai sinna puhkama heita, et hiljem jõudu kogudes, oma teekonda jätkata. Kuna Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab usuvabaduse inimõigusena, siis jätan endale valiku mitte olla kristlane. 

"GLOBAALNE AJALUGU" Seekordne loeng kandis väga uhket nime "Maadeavastusloost koloniaalajalooks - Eesti muuseumide kogude dekoloniseerimine ja Vene impeeriumi ekspeditsioonid kaugetel meredel." Lektoriks oli Linda Kaljundi. Loeng algas monumentide kukutamise teemal, näiteks Christoph Kolumbuse monument Chicagos. Admiral Krusensterni monument avati 1873 aastal Peterburis ning hetkel ei ähvarda selle püsima jäämist miski. Ida-Euroopa maad aitavad hetkel kaasa Vene koloniaalajaloo ümbermõtestamisele. Eestlane on olnud nii ohvrid kui ka ekspansiooni kaudu osalised. Bellinghauseni monumenti pole siiani püsitatud. Loengus tuli jutuks maadeavastajate pärandi väärtustamine ja kriitiline suhtumine, et kas peaksime neid tagasi andma ning kuidas. Kuidas see Eestisse puutub? 

2019 aastal oli näitus "Vallutaja pilk", milles Lisa Reihana - maoori päritolu naine pakub teistsugust tõlgendust Uus-Meremaa perspektiivist. Lisa Reihana on öelnud, et kui mõelda vaikse ookeani piirkonnast kui superkiirteest, kus inimesed pidevalt liikusid, on mõte, et kapten Cook meid avastas naeruväärne.

Kuidas mõista Vene impeeriumi koloniaalvallutusega seoses balti saksa maadeavastuste tähtust. Krusensterni reisil olid algul kaasas nii Kotzebue kui Bellinghausen. Hiljem tegi Kozebue kaks reisi ning Bellinghausen nägi esimesena Antarktikat. Maadeavastajate pärandit on palju. Nad kirjutavad reisikirju, illustreerivad neid. Pilte reprotutseeritakse tohututes kogustes. 

Tartu Ülikooli ajalugu kulgeb käsikäes Vene impeeriumi laienemisega. 1803 aastal rajati botaanikaed, mis alates 1806 aastast on asunud täpselt samas kohas. Vallutajad tõid erinevatest piirkondadest taimi. Tol ajal kuulus veel Alaska Venemaale. 

Loengus räägiti veel erinevate rahvuste kujutamisest. Inimloomaaiast. Jah, sellised asjad olid nii Euroopas kui USAs olemas. Neis näidati puurides erinevate põliselanike lapsi. Muide, ka eestlane leidis koha mitmetel joonistustel ning mitte kõige intelligentsemal viisil. 

Enamuse loengust olin autopiloodil, kirjutasin küll ülesse aga samal ajal magasin lahtiste silmadega. Vajutasin ka tai massööride poolt näidatud punkte, mis pidid aitama unisuse vastu. Aitasidki, aga ainult viieks minutiks. Tänasin õnne, et oskan vajadusel lahtiste silmadega tukkuda ja jätta mulje, et olen asjalik. 

Teisipäeval jätkus olukord zombie kuubis

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" Sellest loengust jäi mulle kõlama, et olla antropoloog tähendab oskust olla endaga. Tegelikult jääb see kõlama enamikest loengutest.  Kui antropoloog on "põllul" (field), siis ta ongi endaga. Üksinda koos sihtgrupiga. Olgu need Aafrika hõimud, Amazoni metsade elanikud või isegi grafiti subkultuuri esindajad. Antropoloog on seal üksinda. Jälgib, märkab ja paneb kirja iga detaili. Vahel tuleb võtta aega ööunest. Õppejõud andis edasi tarkuse, mis talle kunagi oli öeldud: "Mida pole kirjas, seda pole olemas."  Julgus ning kontaktide loomine kuuluvad vajalike oskuste hulka, sest "põllul" peab leidma üles inimesed, kellest saavad informandid. Antroploogias on veel termin "going native". Seda võib lahti seletada kriitilise distantsi ja reflektiivsuse kadumisega. Sa lihtsalt saad omaks ning kõige hullema varjandi puhul loobud antropoloogi tööst ja kolid oma uuritava sihtgrupi hulka elama. Teatud määral omaks saamine on isegi nõutav, sest muidu ei toimu kontakti, et alati peab jääma kriitiline distants ja enese reflektsioon. Antroploogia kui teadus põhineb tekstidele. Sellele, mida antropoloog ise "põllul" olles kirjutab, ent ka teiste autorite omadele. 

Juttu tuli religiooni antropoloogiast. James George Frazeri raamatust "Kuldne oks", mille lugemist ma praegu alustasin. See on müüte, eelarvamusi ning oletusi sisaldav raamat. Eelkõige ta sisaldab autori eelarvamusi. Meil kõigil on omad eelarvamused ning nendega toimetulekuks ongi vaja reflketeerimine. 20 sajandi algul arvati, et maagia on kusagil allpool ning religioon asetseb kõigest kõrgemal. Kui koloniaalajastul antropooloog pani kirja kõik, mida nägi ja kuulis, siis tänapäeval keskendutakse eelkõige kitsamalt. Iga antropoloog valib endale huvi pakkuva valdkonna. 

Üks oluline termin, mis pidi ka eksamil tulema on siirderiitus (rites of passage) ehk ühest olekust teise liikumine. Koolilõpetamine on siirderiitus. Inimene pole enam õpilane vaid astub uute teadmistega juba lõpetajana järgmisesse etappi. Palverännak on siirderiitus. Sünnipäev on siirderiitus. Ekvaatori esmakordne ületamine on siirderiitus.  Matused on siirderiitus, Pensionile jäämine on siirderiitus jne... Siirderiitus tähendab eelnevast lahkumist või lahtiühendumist. See riituse toimumise aeg on piiratud ning lõpeb uude rolli sisenemisega. 

Poliitiline antropoloogia. Siin läksid asjad keerulisemaks. Poliitka on seotud võimuga. Kui lääne ühiskonnas oleme harjunud demokraatilike valmistega, siis nii mõneski riigis või hõimus põhineb valitsemine ja poliitika sugulusel. Kas see on ilmtingimata sobimatu variant? Poliitiline antropoloogia võib uurida näiteks suhteid riigi ja kohalike kogukondade vahel. Üks mõte, mis jäi loengust kõlama on see, et riik oma meie kehi (bodies). Kõlab julmalt. Kui ikka riik ütleb, et mine sõtta, siis me lähme. Vähemalt enamus. Järelikult omab riik meie füüsilisi kehasid. Eesti on tugev rahvusriik. Meil on oma keel, oma traditsioonid ning oma maa ala, kus paikneme. Teine, mis jäi kõlama oli see, et keskajal oli surmanuhtluse läbiviimise vaatamine lõbustus. Nüüd oleme teatud määral sinna tagasi jõudnud. Õnneks mitte julmal moel vaid seda saab kutsuda "era of selfies" ehk sotsiaalmeediast influencerite jälgimine on saanud üheks lõbustamisviisiks. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" - Siin tunnis sain targemaks. Kui esseel ei ole peatükke, siis tiitellehte ei tule. Alapeatükid ei anna õigust tiitellehele. Idee: kirjutada kõik oma esseed ainult alapeatükkidega. Üks käsitletud teemasid oli, et kus tulevad ideed. Õppejõud tõi välja, et osadel pole ideid ning need tekivad materjale lugedes. Tuleb lihtsalt laua taha istuda ja kirjutada. Minul küll ideede puudust ei ole. Võin kirjutada kõigest, isegi sellest, millest ma mitte midagi ei tea. Iseasi on kas tulemusega rahule jäädakse. Koristamine vajab inspiratsiooni, kirjutamine mitte. Istun laua taha, võtan arvuti või paberi ja pliiatsi ning juba iseenesest tulevad read. Koristamisel võtan terve nädala hoogu, ootan inspiratsiooni, siis kui jõuan tolmu pühikedes kolmanda raamatuni, tekib ääretult suur vajadus seda lugema hakata...  

Kolmapäeva katastroof

"KESKKONNA ANTROPOLOOGIA" - Keskkonna antropoloogia lugemispäevikusse jõudsin ainult ühe kohustusliku kirjanduse osa teha. Õnneks sellest piisas. Ma oleksin ka teise teinud, ent uni osutus palju armsamaks. Tunni algusel rääkis lektor kultuurituumast. Põhimõtteliselt on need inimesed, kes võtavad kartulit ning neid ümbritseb kultuur. See tähendab, et peale kartuli võtmist minnakse sauna ja tarbitakse viina. Seda muidugi lektor ei maininud, ent mina sain nii aru. Seda viina võtmist saunas nimetataksegi kultuuriks. Kultuur omakorda toimib või moodustab keskkonna. Tuginedes eelmisele loengule, siis sinna alla kuulub lisaks veel loodus. Kultuurituum annab ressursse keskkonnale ja see aitab mõtestada, kuidas me tajume enda jaoks keskkonda. Kuna nüüd enam väikeseid kartulipõlde pole, siis antud kultuuurituum on jäänud ajalukku. 

Loengus käsitleti ökoloogilist antropoloogiat. Õudne! Ma arvasin, et mitte kunagi ei pea enam selliste kahtlaste asjadega kokkupuudet omama ning nüüd pean lausa seda õppima. Sain teada, et ökoloogia räägib füüsilise keskkonna ja elusorganismide vahelisest seosest. Kui varem nähti keskonda eraldi seisvana, siis nüüd on see kultuurilise ökoloogia osa. Sellest ma ei saanudki aru, kuidas inimese kalorite tarbimine mõjutab keskkonda. See oli kuidagi seotud sellega, et elusorganismid on omavahel suhtes ning mõjutavad üksteist läbi kultuurilise käitumise. 

Kultuuriantropoloogid kes ökoloogiat kasutasid, keskendusid eelkõige inimestele. Nad proovisid mõista, kuidas kohanetakse piiravate teguritega ning mida inimene teeb, et keskkonnas kohaneda. 

Süsteemiteooria ehk süsteemid reguleerivad end ise ja viivad end homoöstaasi ehk tasakaaluseisundisse. Kahjuks keskond muutub nii kiiresti, et kultuurid ei jõua kohaneda muutustega. 

Kuigi keskkond pole minu teema ning isegi mitte huvitav valdkond, siis proovin maksimumi võtta ja asjadest kuidagi aru saada. Juba selle pärast, et õigeid argumente leida, näiteks nagu ülalpool mainitud vahejuhtumis kassiiriga. Tekste pole keeruline analüüsida ja meelde jätta. Palju keerulisem on luua seoseid. Paraku minu aju suuresti töötabki seoste loomise najal. Kui suudan endale luua mõne metafoori, siis jääb asi meelde, kui ei, siis kahjuks kaob ta kuhugi hallidesse ajurakkutesse. Ehe näide on kula ring ehk altkäemaksu süsteem. Loomulikult altkäemaksust oli asi kaugel, pigem oli see kingituste tegemine. Ma nüüd üritan analüüsida, et kus kuradi kohast ma võtan neid ökoloogilisi või keskkonna seoseid. 

Neljapäev katastroof ruudus

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"  -  Lugemispäevikut ma ei jõudnud teha, sest materjal oli arvutis valetpidi. Suhteliselt keeruline oli lugeda läbi ning veelgi võimatum töötada seda läbi kui pidin pea küljele kaldu lugema. Teine variant oli keerata arvuti või ipad kaldu. Kui lõpuks sain asetuse õigeks, siis kõndis keegi kassidest üle või liigutasin ennast ja kogu protseduur algas uuesti pihta. Kogu loeng oli seminari stiilis arutelu kohustuslike tekstide kohta. 

Võtsin täna ette need kaks teksti prindituna. Jõudsin järeldusele, et olen ikka vanema generatsiooni esindaja, kelle jaoks peab tekst olema paberil, sest siis on see paremini hoomatav ja mõistetav.  Kaks teksti olid Martin Thomase ja Amanda Harrise poolt toimetatud teosest "Expeditionary Anthropology." Esimene ja teine peatükk. Esimene oli Philip Batty kirjutatud "Anthropology and the Field: Intermediaries and Exchange" ja teine Jude Phillipi poolt "Receiving Guests: The Cambridge Anthropological Expedition to Torres Straits 1989". Kuigi mu armsa halli ajukese rakukesed otsivad seostamisvõimalusi, hakkavad mingid asjad pärale jõudma. Näiteks mõistmine antropoloogilsest ekspeditsioonist. Ma märkasin, et sarnaseid või samu asju käsitletakse erinevates loengutes, erinevate nurkade alt ning isegi kõige blondiinim inimolend peaks lõpuks suutma järeldusi teha ja midagi meelde jätma. 

Antropoloogiline ekspeditsioon oli koloniaalajastul suurest meeskonnast koosnev retk. Tänapäeval pigem sõidab antropoloog kusagile üksinda ning proovib luua kohaliku kogukonnaga usalduslikke sidemeid, et teha oma teadustööd. Üks miinuseid suurel meeskonnal on see, et uurijad/teadlased suhtlevad enamasti omavahel ning kohalik subkultuur jääb hoomamata. Detailid jäävad tähelepanuta.  Praegusel hetkel on loengutes päris palju ajaloo käsitlust. Kus, mida ja kuidas on antropoloogia tekkinud ning käesolevasse aega jõudnud. Kahjuks algus pole ilus. See on seotud vallutustega, põlisrahva hävitamisega, nende vara riisumisega jne... Antropoloogid küll ise ei reisinud, ent vallutajaid tõid neile infot, mis nad kirja panid. Frazeri "Kuldne oks" on nii kirjutatud. Siit tuleb ka teine oluline põhjus, miks "põllutöö" on vajalik. Nimelt "tugitooli antropoloogide" kirja pandu, ei peegeldanud alati tegelikku olukorda. Samas on nende tegevus oluliseks eelkäijaks tänapäevase teaduse tekkimisele. Ühesõnaga lõpuks jõuti järeldusele, et uuritavasse piirkonda peab ise kohale minema. 1874 aastal anti välja manuaal "Notes and Quaries on Anthropology, for the Use of Travellers and Reisidents in Uncivilised Lands"  See juhend pakub detailiset infot, kuidas teha etnograafia töid "põllul". Muidugi tuleb võtta pealkirja sõnaühendit "uncivilised lands" ettevaatlikult. Kas see kui mõne riigi juhtimine, uskumused erinesid Lääne-Euroopa kultuurist tähendas, et nad on tsiviliseerimata metslased? Paraku tolle ajastu kontekstis küll. 

Teises peatükis on juttu Torrese väina ekspeditsioonist (1898), mida õppejõu meelest võiks siiski teada. Olevat üks kuulsamaid antropoloogilisi ekspetitsioone. Seda lugedes jäi mulle esimese asjana meelde, et kuidas kohalikud ei tahtnud oma riitusi läbi viies arvestada kaamera võimekuse ning asukohaga. Tol ajal oli filmilindile võtmine uus ja kallis asi. Kohalikud viisid ikkagi oma rituaalid läbi nii nagu nemad pidasid paremaks. Osa antropolooge peab Torrese väina ekspeditsiooni murranguliseks psühholoogia kaasamisel ning laia antropoloogilise raamistiku loomisel. Teised jälle peavad seda 19. sajandi tüüpiliseks "pääste" ekspeditsiooniks. Samas oli see ekspetsioon, kus antropoloogia viidi "tugitoolist põllule" ja kasutati esmakordselt tehnoloogilisi uuendusi nt. fotograafia ja filmimine. 

Tulles tagasi loengu juurde, siis tuli seal esile mõiste "kadunud põlvkond" (lost generation) ja selle all ei mõelda meie coca-cola Mcdonaldsi nutisõpru vaid vanematelt jõuga ära võetud lapsi, kes pandi internaatkoolidesse. Neist enamikke ei näinud vanemad enam kunagi. Nad kas surid haiguste ning hooletusse jätmise tagajärjel või lausa tapeti. Need, kes ellu jäid, olid n-ö kadunud. Nad ei kuulunud enam oma rahva hulka, sest neile oli alates 5-ndast eluaastast selgitatud, kui halvad nende vanemad ja kultuur on. Samas oli nende haridus väga puudulik ja nad ei saanud ühiskonda sulanduda. Loengus rääkisime Kanada näidetest. Tagasi reservuaatidesse minnes olid neil tugevad psühholoogilised probleemid, nad polnud kusagil enam omad. Sealt ka suured sõltuvusprobleemid nii narkootikumidest kui alkoholist jm. Kanadas tegutsesid need koolid aastatel 1874-1996. Veel aastal 1990-ndatel võeti lapsi oma vanematelt ära, et neid saata internaatkooli "ümber kasvatamiseks"!!!

Kanada kohta saab rohkem lugeda How Thousands of Indigenous Children Vanished in Canada

ResearchGatest leidsin veel artikli Austraalia aborigeenide kohta Whose culture? The colonising school and the miseducation of Indigenous children: implications for schooling in Australia 

Kanada kohta on rohkem infot seoses laste massiahaudade avastamisega endiste internaatkoolide juures. Samas saab eeldada, et Lääne-Euroopa kolonialism kasutas ka teistes maailma regioonides samasugust lähenemist. 

Väga suure tõenäosusega õpitud aastaarvud, pisiasjad aja jooksul ununevad. See on põhjus, miks üritan võimalikult palju seoseid oma hallides ajurakukestest luua. Pealegi ega mu pea pole prügikast, et kõike korjata ja mäletada. Üks põhimõte, millele oma õpingute ajal tuginen pärineb taas vahva soenguga onu Einsteinilt: "Education is what remains after one has forgotten what one has learned in school."