Malinowsky ja roosa külmkapp

Kolm nädalat on mu viimasest postitusest möödas. Lubasin ju uhkelt iga nädal kajastada seiklusi ülikoolis. Paraku asjaolud teevad oma töö. Õnneks üks oli vaheaeg ehk reaalselt ei toimunud ülikoolis mitte midagi. Õppejõud muidugi andsid meeletus koguses lisalugemist. Kui aus olla, siis selleni ma ei jõudnud... Ka minu aju tahtis aja maha võtta, vegeteerida ning jahtuda. Nüüd on loengud taas alanud.

Esmaspäev - I'll be back!

"SUURED KÜSIMUSED"

Töölt tormates pidin loengu algusel kiiresti paar asja arvutis tegema enne kui sain keskenduda. Juttu oli ruumist. Sain teada, et linnad on koondumispunktid ning hetkel elab maailmas rohkem inimesi linnades. Ruumist saab mõelda kui konkreetsest paigast. Sealt, kus me viibimine aga sellest ka, kuidas suhestume. Kuidas asjad ja inimesed on omavahel seotud. Tänapäeval on lisandunud virtuaalne ruum ehk metaruum. Koht, kus me füüsiliselt ei viibi aga ometi oleme olemas. Sõnaga ruum on seotud mitmed mõisted. Näiteks maastik, territoorium, regioon, keskkond, miljöö... Ruumi saab samuti vaadelda läbi kogemise. Mida me keha tunneb? Milliseid lõhnu me tajume? Lisaks rääkis lektor Tallinna transpordis tehtud uuringust. Ühistransport on avalik ruum. Sinna tulevad inimesed, suhestuvad üksteisega ning samas puudub neil vajadus suhelda. Loomulikult tekib olukord, kus püstiseisja tahab võtta ära istuja käekoti asukohta, siis  tekib sõnaline dialoog, mis võib lõppeda vihaste pilkudega. Õnnetud käekotti ju ahistatakse.

"MAAILMAVAATED JA USUNDID" 

Aine, mida arvasin olevat kõige huvitavama, ostus paraku kõige igavamaks. Liiga palju kuivust, mõisteid ning lektorid ei seosta asju igapäeva eluga. Teemad jäävad võõraks ja kaugeks. Suhtlesin eelmisel aastal antud ainet võtnud inimestega ning kõik nad leidsid ühest suust, et see on ebasõbralikuim loengute sari. Eksam pidi lausa kohutav olema. Õnneks seekord loeng oli seeditav. Lektor rääkis taoismist. Konfutsiusest oli juttu. Loomismüütidest, milles enamike keskmes on muna. Kuigi Hiina enamik legende põhineb taimsel loomisel, siis Pangu põhineb munal. Pangu täidest ja karvadest said inimesed. Taoismis on lubatud laisklemine ehk mitte midagi tegemine. See jäi mulle meelde. Lisaks jäi meelde, et Hiina üritab praegu karmil Konfutsiuse filosoofial, kommunismil ja kapitamlismil põhineva ideloogia segu juurutada...

"GLOBAALNE AJALUGU"

Sinine humanitaaria ei olegi humanitaarabi ajalugu vaid hoopis seotud kirjandusega. See oli pettumus. Tegelikult kirjutan veel suuremast pettumusest. Rühmatöö, mida pean vaimseks vägistamiseks. Minu olemus, aju ja mõttemaailm protesteerib. Olen loodud üksikuks hundiks. Saime tagasiside. See polnud just negatiivne aga ka mitte positiivne, pigem karm. Igasugune motivatsioon kadus. Hetkel on minu suhtumine, et ah, teen kuidagi ära. Miks ma pean pingutama kui niikuinii hinnatakse halvasti. Loomulikult ütlesin õppejõule välja, mida arvan. Ta ütles, et neil oli palutud eriti karmilt hinnata ning me ei peaks seda väga tõsiselt võtma. Kuidas ma saan seda mitte tõsiselt võtta? Ma kuulun sinna tüüpi, mille kohta kehtib "kiida lolli ja loll teeb." Ehk minu motivatsiooni aluseks on positiivne tagasiside. See tähendab, et võin, saan ja tahan pingutada. Pingutamisel on tulemus. Käesoleval hetkel on ükskõik, peaasi, et saab tehtud. Isegi kui ma mõistusega endale lahti seletan, siis näen siis emotsioon jääb. Näen siit uut draamat kasvamas. Minu meelest on ebaaus, kui pingutad ja saad liiga karmi tagasside... 

Tulles tagasi loengu sisu juurde, räägiti merest, rannikust ja sellega seotud kirjandusteostest. Samuti oli seal Ehini luuletus. Mina pean teda radikaalseks feministiks ning tihti on luuletuse sõnad koledad. Ilus luule on Under, Talvik või Alver. Ka selle luuletuse sõnad olid koledad. Mina ei suuda selliseid asju lugeda. Juttu oli maailmamerest või on õigem öelda maailmamered. Vaikse ookeani prügisaarest, mille all kõik välja sureb. Sellest, et Golfi hoovus on aeglustunud. Esitasin lektoritele küsimuse, et kuidas saab merel olla igav ja soovitasin sõita Helsingi Tallinn liinil reede õhtul viimase laevaga. Lektor möönis, et see on huvitav aga kolm tundi igavat merd ei suuda vaadata keegi.

Teisipäev - zombi time.

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE"

Esimene ülikooli eksam, peaaegu magamata öö, segasumma suvila armsates ajurakukestes. Mäletan, et kirjutasin roosast külmkapist, militaarrännakust, ülikooli astumisest, karnevalist, abipolitseiniku staatusest loobumisest... Ainult, et kuidas see seotud on antropoloogia mõistetega? Malinowski, Maussi, Turneni, Maussiga?  Ju siis on, sest tulemuseks sain - A (suurepärane)

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE"

Põrkusin keerulise probleemiga - tähtajad. Nimelt moodle-s anatud loengut pole ning üle kontrollida, millal mustati saatma pidin, polnud kusagil. Lisaks olid mu mõtted kõik hõivatud eksamiga...

Kolmapäev keerles taas keskkonna ümber

"KESKKONNAANTROPOLOOGIA"

Ma võin lugeda materjale, isegi neist arusaada ning päris ok tagasisidet lugemispäeviku eest saada, ent keskkond ei kõneta mind. Kui hakkasin mõtlema, et milles loengus juttu oli ... tühi maa.  Jah, keskkond on meie ümber. See on erinevad ressursid jne.. Meie seos ümbritsevaga. Isegi poliitökonoomia on sellega kuidagi pidi seotud. 

Neljapäev - taas ajaloo lainetel

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"

Seekord olid jutuks Ameerika naisantropoloogid Margaret Mead ja Ruth Benedict. Koloriitsed, huvitavad ning omamoodi naised. Margaret Mead kirjutas raamatu "Coming of Age in Samoa" (1928), milles uuris noorte naiste suhtumist ja seksuaalkombeid. See oli aluseks ka Ameerikas toimunud seksuaalrevolutsioonile ja võib-olla isegi üks loetumaid antropoloogia alaseid kirjandusi. Paraku on see raamat vastuoluline. Nimelt Margaret Mead ei lahkunud kordagi USA sõjaväebaasi territooriumilt ning need noored tüdrukud ja naised tulid tema juurde. Aastaid hiljem otsis Freeman Meadi poolt intervjueeritud tüdrukud ülesse ning need tunnistasid, et nad rääkisid Meadile seda, mis neile pähe tuli. 

Ruth Benedict -kirjutas raamatu "Pattern of Culture" ja "The Races of Mankind". Viimane oli mõeldud Ameerika sõduritele, et selgitada rassistlike uskumusi. Raamat oli illustreeritud koomiksi stiilis joonistustega. Raamatu "The Chrysanthemum and the Sword" kirjutas ta Jaapani kohta II maailmasõja ajal, et USA ja ta liitlased mõistaks seda riiki. See raamat oli kirjutatud puhtalt teistele allikatele tuginedes. Ilma välitööd tegemata. 

Jäin ellu!!! Üks raskemaid nädalaid on möödas. Kõige pealt teisipäeval kultuurantropoloogia eksam ning nädalavahetus sisustatud ICU coachingu eksamiga. Kõige pealt kirjalik test. Küsimused olid vene keeles, erinevate coachingu tehnikute kohta. Kuna minu vene keele grammatika on tule-taevas-appi ja arvutile slaavi klaviatuuri üldse pole installeerinud, siis vastasin inglise keeles. Sain 100 punktist 95. Peaksin vist rahul olema. Edasi tuli individuaalne coaching sessioon. Järgmine päev oli meeskonna coachingu osa...  Ära tegin!  Ega asjata Winston Churchill öelnud: "If you`re going through hell, keep going." See on minu moto olnud juba teisme east alates. Lihtsalt jätka liikumist, sest iga põrgu saab ükskord otsa. 

Hacked ja draama number üks

Mu võitlus titaanidega polegi Don Quiote moodi tuuleveskitega tegelemine. Hakkan vaikselt lahendusi leidma. Näiteks jaotasin voodis erinevatesse kohtadesse märkmikud ja paberil laiali. Oh üllatust, iga kass leidis "oma" koha. 

Nädal kuulus sellesse nimekirja, milles mitmed asjad võiksid olnud olemata. Lisaks kõigele ma avastain, et mu Instagrami konto on lisatud mingisse algoritmi, mis lihtsalt paneb mind jälgima neid, kes ostavad jälgijaid. Parooli- ja kasutajanime vahetus olukorda ei lahendanud. Deaktiviseerisin ajutiselt konto. Võib-olla ka jäädavalt. Saatsin kurja kirja sellele ülimoodsale emafirmale nimega Meta ning reportisin igat probleemi jne... Vaatame, mis juhtub. Mina igastahes olen valmis oma kontost loobuma. Kas ma ka uue teen? Aeg näitab. Algoritmi sattumine tekkis ärakasutatud tunde. Vastik on lihtsalt, et mingid suvalised inimesed oma populaarsuse nimel kasutavad ilma luba küsimata teiste kontosid. Küll aga huvitava tähelepanekuna oli nende jälgijate ostjate seas paar Eesti (minu jaoks täiesti ebasümpaatset) influencerit. Vähemalt peetakse neid selleks. Huvitav, miks nad siis peavad jälgijaid ostma? Peaksid ju niigi mõjukad olema? 

 "SUURED KÜSIMUSED"

Esimene loeng, mis jäi minu jaoks liiga teoreetiliseks. Mina, kes ma keeli armastan ja saan mitmes erinevas keeles suhtlusega hakkama, pidin tõdema, et olen õnnelik, kuna ei õpi filoloogiat. Loengus räägiti keeles. Mis see on? Kas ainult grammatika? See on suhtlemisvahend ning peegeldab omamoodi reaalset maailma. Keele kasutus sõltub sellest, kes me oleme. Oskus, päritolu ja identiteet ei pruugi kokku langeda.  

Kuna loengut jälgida oli raske, siis hakkasin tegelema oma mõtetega ning õudusega avastasin, et antud aines on vaja veel teha rühmatöö ja arvestus. Rühmatöid pean vaimseks vägistamiseks. Pole absoluutselt minu teema! Meeskonna tööst, mida nad väidetavalt peaksid õpetama, on asi kaugel. Veel hullem tõdemus oli, et lihtsalt loengupäevikute täitmisest ei piisa. Ma pean tegema arvestuse. 

Moodles on järgmine tekst: "16.10, esmaspäev: Moodle jaotab kuulajad rühmadeks ja jaotab rühmade vahel uurimisülesanded. Järgmiseks tuleb võtta rühmakaaslastega ühendust ja leppida kokku tööjaotus ja omavaheline suhtlemisvorm. Iga rühm saab valida kahe uurimisülesande vahel; valik tuleb teha nädala jooksul, 22. oktoobriks." 

Ma arvan, et ülikooli lõpetades on mul välja arenenud tugev allergia igasugu rühmatööde vastu.  Kindlasti ma saan selle jaotamise käigus mõne teema, mis absoluutselt on vastumeelne ning minu fookusest väljas. Lihtsalt aja ning energia kulu. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID"

Seekordses loengus oli juttu budismist. Ma kuulan lektori filosoofilisi lähenemisi erinevatest koolkondadest ning mõtlen tai massööride Buddha altarile, kus ilutseb keefiri pakk. Ikka selleks, et Buddha saaks seda hea energiaga laadida. 

Buddha lapsepõlve  ehk pärisnimi oli Siddhārtha Gautmaha. Ta kasvas eraldatuses, sest isa ei tahtnud, et poeg näeks maailma viletsust. Temast pidi saama suur ja tuntud mees, näiteks riigivalitseija. Tegelikult tal õnnestus näha viletsust ning selle tagajärjel loobus mugavast elust. Buddha tähendab virgunut ning väidetavalt on meil kõigis peidus väikene Buddha. 

Dharmaratta pöörlemapanek jäi mulle seetõttu meelde, et seda tehti Hirvepargis. Loomulikult mitte Tallinna Toompea piiril asuvas parikeses vaid Isipatana omas. Eesti Budismi Instituudil on üleval tõlge sellest. 

Mõisteid ning seletusi oli päris palju. Meelde jäi veel, et läänes levinud zen budismi tegelikult idamaadel väga ei harrastada. Liiga keeruline olevat üheksa tundi seina vahtida ja mediteerida. Erinevates riikides on arenenud rahvapärased vormid, mida harrastatakse. Seega keefiri panek alatrile on täiesti reaalne tegevus :)

"GLOBAALNE AJALUGU"

Taas oli põnev, kuigi juttu oli maastikest. See, et ma betoonist siloauku pidasin lennuki angaariks ning julgesin selle välja öelda, pole mitte enam blondiini lähenemine vaid alternatiivne fakt. Õppejõud küll arvasid, et lennuk sinna ei mahu...  

Loeng algas sellega, et suurel ekraanil oli 1491 aasta Euroopa kaart. Kollasega oli märgitud kartul ning punasega tomat. Küsimuseks, millistes Euroopa piirkondades söödi kartult. Terve kaart oli hall. Kusagil ei söödud! Samas tänapäeval me ei kujuta ette oma elu ilma kartuli ja tomatita. Puupliidil mõnusalt krõbedaks praetud kartul hapukoorega, on üks minu lapsepõlve lemmikmaitseid, mida nostalgiliselt igatsen siiani. Teine on tomat hapukoore, pipra ja soolga. 

Kas me suudame lugeda maastikku? Mida tähendab kui viltuse tornga vene õigeusu kirik, plekkangaar ja mingi suvaline töökoda on kõrvuti. Mis ajastud seal on olnud? Selgus, et maastikel on ka lõpp. Lektor tõi näite Kagu Poola surnuaedadest. Enne II maailmasõda oli Poolas paljude linnade elanikond 80% juudid, peale teist maailmasõda polnud enam kedagi. Seal piirkonnas on juudi surnuaiad võsadesse kasvanud, mida nüüd üritatakse aeg-ajalt puhastada. See on ühe maastiku lõpp. Seal on ka poolakate surnuajad ja "kellegi veel surnuaiad". See "kellegi veel" olevat ristid kirillitsates ning ladina tähtedes. Kohalikud ütlevad, et venelased, ent nimed on ukraina pärased. 

Austraalia väikesed kontrollitud metsapõlgenud, mille tagajärjel kohalikud teadsid alati, kust saab süüa. Kui olid väikesed kontrollitud maastiku põlengud, siis suuri ei toimunud. Lihtsalt kergelt süttiv rämps, võsa jne... sai põletatud. Paraku keelati see ära ning nüüd toimuvad suured põlengud, mida kahjuks keegi enam ei suuda kontrollida. 

Maastik on veel ideoloogia ja salvestab ideoloogiaid. Näiteks pannakse turismi brozüüridele pilt Palmse mõisast. Veel kolmekümnendatel aastatel oli Palmse mõis "võõras", kuulus Balti-Saksa pärandisse ning nüüd on ta millegi pärast "oma". Kolhoos on võõras. Nõukogude pärand on võõras. Tavaliselt pidavat maastik välja nägema nagu tahvel koolipäeva lõpus, natukene matemaatikat, inglise keelt, muusikat jne... Maastikul on erinevate ajaloo etappide ehitised. Jah, ehitised kuuluvad ka maastiku alla, mitte ainult looduslik osa. 

Lektor soovitas mõelda II maailmasõjale, selle järgsele ajale ning praegusele Lõuna-Ukrainas toimuvale. Toimub poliitiline võimu vahetus, propaganda läbi muudetakse reaalsust, inimesed harjuvad aga mäletavad vana... Mina suutsin tuua paraleele Mariupoliga ja sõjaga. Inimene harjub sõjaga. Harjub ka okupatsiooniga, võib isegi hakata seda normaalseks pidama, sest vaja on ju ellu jääda. Lähimast ajaloost on teada suuremad maastiku muutused I maailmasõda ja II maailmasõda. Tõenäoliselt ka covidi epideemia ja praegune Vene-Ukraina sõda teeb omad korrektiivid. Maastik ja meie ümbrus hakkab taas trastiliselt muutuma.  

Veel üks mõte loengust. Kui inimene kuhugi kolib või suundub, siis ta hakkab sinna enda kodukohale sarnast keskkonda looma. Näiteks Keeniasse toodi Uganda raudteed ehitama Indiast ja Sri Lankalt inimesi. Need on suured tee joojate riigid. Tänaseks on Keenia maailmas kolmandal kohal teekasvatajate hulgas. Teise näitena tõi ta maooride Uus-Meremaa. Kui briti kolionalistid sinna kolisid, siis proovisid Uus-Meremaad võimalikult sarnaseks oma kodukohale luua. Kohalikud taimed ja loomad olid umbrohi ning neid hävitati. Tänaseks üritavad maoorid taastada vana maastikul. Küll tuleb tähele panna, et tegelikult on see uus maastik, mis näeb välja kui vana. 

Loengut jäi lõpetama tõdemus. "Maastik lõpeb siis, kui lugu otsa saab." Näiteks kagu Poola juudid. Või meie vanad metsades raskesti ligipääsetavad talukohad.  Lektori sõnul on igal ühel meil selline lugu. Ka minul, mäletan lapsepõlvest vanaema endist kodukohta, kus ta lapsena oli elanud. Vanu maja varemeid, metsa tukka, kus oli kaev, kuhu uppus üks õdedest... Kahjuks ma ei mäleta lugu, mis sundis neid sealt ära kolima. Hoopis teise maakonda. Veel 80ndatel olid maja puidust seinad püsti... 

Teisipäeva õppepuhkuse päev möödus paraleelselt telefonis töö asju ajades

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE"

Eksam läheneb. Veel üks kord ja siis on vahenädal ning siis kohtumõistmise suurpäev.  Sain ka oma elu esimese kriitilise arvustuse tagasiside. Kirjutasin selle inglise keeles Werner Herzogi filmi "Encounters at the End of the World" kohta. Tagasiside oli järgmine: "Suur tänu. Väga hea ja sidus tekst. Oli kerge lugeda ja jälgida."  Jah, ma tean, et järgmine kirjutis mu sulest ei pruugi enam nii asjalik olla, ent korraks tundsin end ülihästi. Kui natukene rohkem keskendun, siis asjad õnnestuvad.

Seekordses loengus oli juttu globalisatsioonist ja kriisist antropoloogias. Loengu algusel oli õppejõu slaidil pilt, millel pilt perekonnast. Isa näitab oma nokamütsile ja ütleb, et ta ostis selle Nikedownist Pariisis, ema leidis oma suurepärase särgi Disney poest Londonis ning poeg lisab, et peale suurepärast õhtusööki Rooma McDonaldsis ostis ta oma püksid GAP-ist. Peale selle pildi nägemist lõi lambike põlema ning nüüd mõistan, mida see uhke sõna tähendab. Põhimõtteliselt, ma võin Zara seeliku osta eestist 40 euro eest või sõita Madriidi ning maksta 4 eurot sama asja eest poe outletis. Madriidis on seelik eelmise aasta kollektsioonist, ent meil müüakse kui käesoleva hetke kõige moodsamat asja. Kahjuks olen märganud mitmeid kordi sama tendentsi. Vähemalt moe mõistes on Eesti Lääne-Euroopa wasteland. Eelmise või üleelmise kollektsiooni jäägid saab siin kallilt maha müüa ning inimesed ostavad! 

Antropoloogias tähendab globalisatsioon eelkõige seda, et enam ei keskenduta oma uuringutes ühele paigale. Lisaks on tulnud "uued" teemad näiteks migratsioon. Hegel nimetas globalisatsiooni "Die Weltgeist" ehk maailmavaim. Kant tutvustas maailma sõnaga kosmopoliit.  Modernses maailmas on sellele kaasa aidanud Külmasõja lõpp (Berliini müüri langemine), mobiiltelefonid, internet. Maailm on muutunud justkui peopesal olevaks. Isegi Eesti taasisieseisvus aastate alguse seebikad "Izaura" ja "Metsik roos" olid osa globalisatsioonist. Praegu saan sinna nimekirja lisada oma suured lemmikud - Pokemonid. 

Teine loengu osa - kriis antropoloogias andis mulle ühe olulise vastuse. Nimelt sain teada, et narratiiv on lihtsalt jutustus. Arusaamatuks jääb, miks peab nii keerulisi sõnu kasutama aga vähemalt tean nüüd, et mis selle taga peitub. Juba rõõmustasin kui järgmine termin lõi justkui panniga lagi pähe - metanarratiiv. Meta pole siin Facebookiga seotud. Kui ma nüüd õigesti tõlgendan, siis see on "suur lugu, mis proovib end seaduslikuks muuta". Lihtsamalt öeldes, minu illusioon termini tähenduse selgusest muutus segasemaks. 

1984 aastal toimus New Mexico linnas Santa Fe's konverents, milles aurtati etnograafiliste tekstide loomist. Seda võib nimetada postmodernse antropoloogia alguseks. Muide, on olemas veel postpostmoderne antropoloogia. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE"

Osa tunnist läks kaduma, sest pidin tegelema tööalaste asjadega ning telefonikõnedega. Küll aga on õppejõud teinud väga head slaidid. 

Kolmapäeva katastroof

"KESKKONNA ANTROPOLOOGIA"

Keskkond pole minu teema. Roosa maailmavaatega ning tarbimisühiskonna kogemusega, on väga keeruline mõista kohustusliku kirjanduse tekste.  Oma osa lisab siia kindlasti minu vähene huvi. Kui ma sain tagasiside oma ühe lugemispäeviku kohta, siis tundus maailmalõpp kätte jõudvat. Hinne oli 85%,  ent seal oli juttu "mõistete sidususest" Mina olin teinud konkreetselt sõnastiku vormis, sest esimese lugemispäeviku juures olevas intstruktaažis oli kirjas: "Peamised mõisted. Mis on olulised mõisted ja märksõnad, mida selles tekstis kasutatakse?"  Minu jaoks kõlab see kui sõnastik ja reastasin need mõisted üksteise alla. Otsisin tähendused jne... Selgus, et see pole akadeemiline sõnastik. Jah, minu teadmised akadeemilisest kirjutamisest võrduvad kassi oskustega konservikarpi avada. Seega praktiliselt olematud. Ma tean, et pean õppima ning harjutama. Võttis vanduma, sest hetkel proovin ainest, mis mulle üldse ei sobi, ei meeldi ning materjalide lugemine tekitab ahastust, arusaada. Nüüd veel pean hakkama mõtlema, mis kuradi asi on akadeemiline sõnastik. 

Minu allides ajurakukestest tekkisid juba igasugused draama tsenaariumid, mis kõik keerlesid mõtte ümber, et miks kuradi pärast ma pean pingutama. Teen midagi ära ja kuidagi saan C kätte. See tunne on siiani. Ainult, et poolikult asju teha on väga raske. Mulle on antud oskus mitte vait olla. Loomulikult kirjutasin vastu ja avaldasin oma arvamust. Ma ei taha õppeainetes allahindlust või eelistamist, ent mingites asjades peaks arvestama, et olen blondiin, I kursuse tudeng ning lihtsalt üliemotsionaalne. Loogiliselt ma saan kõigest aru, ent midagi mu sees lausa rõhub, kui ei saa draamat korraldada. Kui elu iseenesest selle kätte pakub... Respekt õppejõu ja ta assistendi suhtes, kes lubasid mul samuti jätkata. Kindlasti jõuan korrektse akadeemilise kirjutamise juurde, ent teekond sinna kulgeb minu tempos ja väikeste sammudega.

Neljapäeva chill loeng

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"

Sellest loengust on mul kujunemas hetke lemmik. Kindlasti mängib siin rolli õppejõu isiksus (ka teised on toredad) ja teema huvitatavus. Kuigi osalised tekstid sarnanevad keskkonna antropoloogia omadele ning isegi mingid autorid tunduvad korduvat, on vaatenurk teine. Seekord mu aju ei töötanud. Sõnaotseses mõttes. Hommikul kui tahtsin lugemispäevikut kokku kirjutada, vaatasin eelnevalt läbi töötatud teksti ning lihtsalt ei saanud aru, mis seal vaja oli. Kui proovisin keskenduda, siis hallid ajurakud keeldusid töötamast. Sama oli loengus. Ütlesin ausalt, et mu ajul on sunnitud puhkus. Loengus oli juttu Ameerika antropoloogist Franz Boasest. Ta oli pärit Saksamaalt, oma esimese välitöö tegi inuitidega, kuigi polnud selleks treeninud ega antropoloogiat õppinud. Teda kutsutakse Ameerika antropoloogia isaks. Tema lõi n-ö nelja jala süsteemi ehk ameerika antropoloogia jaguneb neljaks haruks: kultuurantropoloogia (uurib erinevaid kultuure ümber maailma), bioloogiline antropoloogia (uurib inimese keha), lingvistiline antropoloogia (uurib inimkeeli) ja arheloogia. Tema oli ka esimene, kes arvas, et maailm vajab naisantropolooge. Varasemalt olid naised küll teinud koos meestega välitööd, ent nende nimed on jäänud ajaloos tundmatuks, sest nad ise polnud akadeemilise keskkonnaga seotud ning ei avaldanud uuringuid

Selle nädala lõpuks pöördun taas onu Einsteini poole, kes on öelnud: "A question that sometimes drives me hazy: am I or are the others crazy?" Kui vaadates tagasi siis Instagrami algoritmi jama, töö asjad, "akadeemilise sõnastiku draama", mina ju ometi ei saa olla... :D  

Kriis kui võimalus

 Kriisides peituvad võimalused. Tänu sellele, et mul eelmine nädal oli tõeline Hell Week, siis avastasin töötava valemi. Ärkan hommikul kell 4.00 ja õpin, lähen tööle ning õhtul kohe koju jõudes, magama. Ainus miinus oli minu armsa hävituspataljoniga seotud. Nimelt nad arvasid, et isegi laupäeval ja pühapäeval, kui plannerisin lausa kella 12.00 magada, äratuse olevat kell 4.00! Kõige pealt kuulen läbi lõikavalt nõudlikku "mjäu" täpselt oma kõrva juures, siis on kusagilt leitud mõni krõbisev asi, mida tuleb demostratiivselt närida. Käpaga nina katsumine, üle minu edasi tagasi kõndimine... ühesõnaga kõik variandid läksid käiku. Kui ma lõpuks ärkasin, neile süüa andsin, ja hakkasin õppima, magasid kõik kolm pataljoni liiget õndsalt minu ümber. Ma siis õppisin laupäeval kell 4.00 hommikul! Õnneks sain endale päeval und lubada. 

Pühapäeval kordus sama teema. Ainult, et siis oli isiklik tragöödia, nimelt mu neoon kollane marker sai tühjaks. Trotsisin öise tormi jäänuseid ning olin juba kell 8.00 Prismas, et osta markerit! Kuigi mul on lähemal kaubanduskeskusi ja isegi kontoritarvete pood asub 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, oli ju markerit vaja koheselt. 

Esmaspäeva unisus

"SUURED KÜSIMUSED"

Antud loengust sain oma blondiini teooriale peaaegu seadusliku kinnituse. Blondiini teooria on see kui naeratad süütute silmadega ning teed näo, et kõik peabki nii olema. Tänapäeval kutsutakse seda alternatiivseteks faktideks. Loengu teema oli "Mis on tõde?". Kõige paremini jäi mulle meelde pildid Obama ja Trumpi inguaratsioonidest. Obama omal oli tunduvalt rohkem rahvast, ent Trumpi pressiesindaja väitis, et temal oli hoopis rohkem. Kui ta tähelepanu juhiti sellele, siis vastas, et tegu on alternatiivsete faktidega. Seega tulevikus nimetan oma blondisimi teooriaid alternatiivseteks faktideks.

Loengus oli siiski tõsisemad teemad käsil. Selgus, et tõel on lausa kolm teooriat:  korrespondentsiteooria, koherentsusteooria ja pragmaatiline tõeteooria. Lektor rääkis erinevate suurte mõtlejate tõe käsitlustest, näiteks Platon, Aristoteles, ibn Sina jne.. Ibn Sina on vastutav selle eest, et meil on ülikool tänapäevases mõistes. Loengus oli veel juttu vedadest, budismist.  Kuna olin eelmisest nädalast veel väga unine, siis suhtleliselt keeruline oli jälgida. Enamuse aja võitlesin unega.

"GLOBAALNE AJALUGU"

Seekord toimus loeng zoomis. Jõudsin alguseks koju ning võtsin enda armsal diivanil mugava asendi sisse, alustasin vaatamist ning ... uinusin. Mida ma loengust mäletan? Seda, et see oli inglise keeles. Osad ei saanud sisse, sest zoom oli piiratud osalejate arvuga. Loengut salvestati, oli grupi töö. Räägiti kaevandustest, sellest, et kuidas see hävitab loodust ning kui mürgine on. Juttu oli Kanadast, venelaste keemilistest katsetustest Donbasis, millest keegi ei tea täpselt midagi... Põhimõtteliselt kõik. Iga loengu lõpus on test, mis tugineb õppejõu räägitule. Ühesõnaga: bingo loto mängimises olen muutunud päris osavaks.

Teisipäev esimest korda uus režiim

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE"

Selleks korraks oli kodutööks kirjutada kriitiline arvustus Werner Herzogi filmi "Encounters at the End of the World" kohta. Kuigi eelmine õhtu olin oma teadmiste järgi filmi ära vaadanud, siis hommikul kell 4.00 arvutust kirjutama asudes märkasin, et film on kahe failiga üles laetud. Tere tulemast operatiivne sõnavara. Vaatasin vapralt lõpuni ning kirjutasin oma elu esimese kriitilise arvutuse. Tegin seda lausa inglise keeles. Eelmine nädal loengus toimus filmi vaatamine, ent mina viibisin MindSpring koolitusel. Film oli ilusate vaadetega Antarktika loodustest ning olenditest. Sellised, mida mujal ei leidu. Jää aluse maailma võtted olid justkui imelisest munasjutust. Inimesed selles filmis põgenesid igapäeva elu eest. Nad otsisid oma kohta maailmas. Minule jäi kõige enam meelde kindlasse surma minev pingviin. Lihtsalt ühel hetkel hakkab pingviin kõndima sisemaale, kus teda ootab kindel hukk. Inimesed ei sekku, vaid seisatavad vaikselt kui pingviin jätkab oma teekonda surma. See meenutas mulle lapsepõlves vaadatud multifilmi "Pingviinipoeg Lolo". Kui ma õigest mäletan, siis oli seal ka antud teema käsitletud. Huvitav, kas pingviinid tunnevad ette, et nende aeg saab otsa? Kuidas suhestuvad nad surmaga?

Loengu esimeses osas käsitles õppejõud meelte ja helide antropoloogiat. Jah, need on täiesti reaalsed teaduslikud teemad. Pariisis, keskaja muuseumis on globeläänide seeria, mida kutsutakse "Naine ja ükssarvik". Need globeäänid pärinevad 1500 aastatest ning kujutavad kuut meelt. Nägemine, haistmine, kuulmine, lõhn, puudutus - on viis, ent kuuenda täpne tähendus on jäänud siiani saladuseks. Üks arvamusi on, et see võtab kõik eelnevad kokku. 

Meie meeled ja tajud sõltuvad kultuurist ja ühiskonnast, kus elame. Näiteks Amazonase metsades elavatel inimestel on väga kõrgelt arenenud kuulmine, sest nägemis ulatus on nulli lähedane ja teed rajatakse nugade ning matžeetedega sentimeetrite haaval. Ohte kuuldakse enne kui nähakse. Keskaegses maailmas tundsid inimesed jälle linna lähedust haisust. Hügieeni ning kanalisatsioone siis polnud, kõik valati tänavatele. Jah, ka meie muinasjutulises vanalinnas toimus samasugune tegevus. Mõningate inimeste jaoks on oluline tasakaal, kuidas keha suhestub maailmaga. Tegelikkuses on tajusid palju. Ka arstid räägivad nendest näiteks tinnitus, kus inimesed tajuvad pidevalt müra või undamist kõrvades. Ühelt poolt saame valida, mida tunneme, ent teisalt me pole teadlikud, mida meie keha tunneb. Valu tajumine on kultuuris tulenev nähtus. Näiteks maratoonlased on õppinud oma aju välja lülitama ning jooksmise ajal valu mitte tajuma. 

Loengu teine osa rääkis kolonialismist. Paraku antropoloogia sündis tänu kolonialismile. Eurooplaste vallutusretkedele ja ülemvõimu tajumisele maailmas. Rudyard Kiplingi poeem "White Man's Burden" on kujunenud omaette terminiks. Edward Saidilt pärineb termin "orientalism". Ta kirjutas selle nimelise raamatu. Orientalism on vastutav selle eelarvamuse eest, et idas asuvad riigid ei suuda end valitseda ning esindada vaid vajavad valget võimu. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE"

Juttu tuli teksti sisesest ja joone alusest viitamisest. Siin ehk pikemalt peatuda pole mõtet. Lektori jutust järeldus, et viitamata jätmine on maailma suurim patt. Hetkel tundub antud teema lihtne ja loogiline. Praktika näitab, kuidas edasi. 

Kolmapäev on keskkonna päev

Tundub, et ma siiski saan millestki aru või vähemalt oman arvamust. Kui vaatame maastiku pilti, siis sellest arusaamist kujundab sugu, usutunnistus, haridus, taust jne... Kui enamus nägi talves mõnusat lapsepõlve kelgutamist, siis mina märkasin vastikud, külma, kõledat ja tuulist mägi ning mõtlesin sellele, et kuidas varateismelisena suuskadel seisin ja lubasin, et rohkem neid õudusi alla ei pane. Siiani polegi pannud. Tim Ingoldist oli juttu. Ta pidi olema üks suuri mõtlejaid, keda sageli tsiteeritakse. Ingold tõi tõlkimatu mõiste dwelling antropoloogilisse kirjandusse. Eesti keeles sellele vastet pole, ent võiks nimetada, läbi elu või midagi taolist. Samuti oli juttu meremaastikust. ehk inglise keeles seascape. Kui tavaline maastik on püsiv, siis meri on pidevalt muutuv. Sain teada, et on olemas amfiibantropoloogia, kuidas maastikud ja vesi omavahel kokku sulavad. 

Koduseks tööks oli läbi lugeda kolm artiklit - Ingoldi, Tilly ja õppejõu kirjutatud. Lugemispäeviku täitmiseks valisin viimase. See rääkis Kihnu kultuurist ning kõige tervamalt jäi meelde kalurite ning keskkonna inspektorite vaheline suhe. Ma isegi tõlgendaks seda kui teatud korruptsiooni konseptina. 

Neljapäev oli suhteliselt chill

Kohustuslikuks kirjanduseks oli Radcliff-Browni kirjutis sotsiaalsest struktuurist. Hommikul kell neli ma siis võtsin selle ette ja alustasin lugemist. Isegi lugemispäeviku jõudsin enne tööle minekut valmis teha ja ülesse laadida. 

Loengus käsitles lektor Radcliff-Browni ning Edward Evans Evans-Prichardi. Kahte antropoloogiasse jälje jätnud funktsionaalsturkturismi esindajat, kuigi Prichard oma hilisemas karjääris hakkas rohkem humanistlikemaid vaateid esindama. Tema Nueri ja Azandede välitöödel põhinevad raamatud on olnud hilisemate religiooni uuringute aluseks. Evans-Prichardile maksid koloniaalvõimud, et uurida nueride poliitilist sturktuuri, sest neid oli raske korrale allutada. Selle töö käigus muutus ta nueridega lähedaseks ning tundis nende vastu sümpaatiat. Evans-Pricard on võrrelnud, et kui ta azandede juures välitööd tegi, siis oli ta keegi eemal, kui nueride juures, siis tema telk oli nende hulgas. 

Reedel toimus antropoloogia teaduskonna õppeaasta alguse pidu. Kuigi ma käisin seal, nägin inimesi ja isegi suhtlesin, siis sellised kõrtsis olengud pole minu teema. Mulle meeldivad vaiksed kohvikud, restoranid või veel parem, kodus oma diivanikesel või voodis, kassid ümber raamatut lugeda ning vinüülplaate kuulata. Vinüülides on see mõnus kahin, see lapsepõlve heli. Henry Kissengeri suust pärineb ütlus: "There cannot be a crisis next week. My schedule is already full." Eelmine nädal elasin üle külmetuse, koolituse, magamatuse jne...  Ehk nüüd tuleb paar vaiksemat nädalat?

Põrgu nädalast rõõmsalt põrgu kuusse

 

Eriteenistusse tööle asumisel tuleb lisaks tavapärasele treeningule läbida Hell Week ehk põrgu nädal, kus pannakse kandidaadi vaimne ja füüsiline vastupidavus igati proovile. Minu põrgu nädal jõudis just kätte. Tegelikult pidi see olema lihtsalt üks chill aeg - töö ning kool. Nädalavahetusel ICU coachingu VII sessioon. Kõik. Paraku tänaseks tunnistan, et ühe nädalaga kõik ei piirdu ning võin endale öelda julgelt "Welcome to the Hell Month". Töö juures toimus kolmel päeval MindSpringi koolitus ning see lõi kõik mu kaardid sassi ja pidin kohandama oma õpinguid. Lisaks kõigele õnnestus mul kolmapäeval kohutav kurguvalu hankida. Isegi kerge köha ja nohu. Peagi lisandus nõrkus ja väsimus. Tundsin end tühjaks pigistatud sidruni laadse zombina. Kuigi kurk on hetkel enam-vähem, siis zombi tunne saadab edasi. Kolmel erineval ajal tehtud COVID kiirtestid osutusid negatiivseks, Kui veel see oleks lisandunud, siis arvan, et erinevate keelte operatiivsõnavarast jäänuks mõtete väljendamiseks väheseks. 

Esmaspäev ning üle mitme kuu energiajook

"SUURED KÜSIMUSED" 

Seekordne loeng oli info otsimisest ja andmebaasidest. Kuna lapsena üks mu unistusi oli saada spiooniks (enne seda tahtsin vampiiriks), siis info ja andmebaasid kõlasid päris põnevalt. Loengu pealkiri oli tegelikult "Kuidas otsida ja hallata informatsiooni?" Kuigi loogiliselt võttes võisin ju mõelda, et räägitakse sellest, mis õpingute ajal läheb vaja, siis fantaasia kujutas ette igasuguseid võimalikke variante. Enamus teemasid olid mulle tuttavad - Ester (raamatukogu kataloog, mitte op.side programm), akadeemilised allikad ning Wikipedia ei kuulu nende hulka.  Minu jaoks uus oli zotero programm, samuti meeldis õppejõu näidatud viidete sotreerimise skeem. Kahjuks slaidide kätte saamine moodlest on tülikas, sest õppejõud pani sellele mingi kummalise registreeringu ning seetõttu pean tuginema oma märkmetel. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID"

Usund, mis käsitlemist leidis oli judaism. Loengu lõpus tekkis mul lühis, sest kui varasemalt ma olin pidanud Piiblilugusid ilusaks muinasjutuks, siis õppejõud rääkis nii, nagu kõik oleks tõsi. Lühis kestab siiani. Esitasin selle küsimuse ning sain vastuse, ent kui ühelt poolt Piiblilood on muinasjutt, siis heebrea ja juutide ajalugu on ju tõsi. Nüüd, kus vaatan enda konspekti ja jaotusmaterjale üle kõrbevad mu armsad hallid ajurakukesed kõige kõrgematel temperatuuridel. 

Judaism nagu nimigi viitab on juudi usund. Samas võib juute veel nimetada israeliitideks ehk heebrealasteks. Juudid on konfrontatsioonis ehk vastuseisus teiste rahvuse ning usunditega. Piibel on judaismi üks alusdokumente.  Judaismis on maailmale andud monoteismi ehk ühe jumala teenimise ning pilditu kultuse. Kuigi lektor rääkis ka, et mingil perioodil oli judaismile omane mitme jumala teenimine, ent üks oli peamine.  Monoteismi all mõistetakse seda, et Jumal ja üks Looja ilmutas end juudi rahvale ning sõlmis nendega sellise lepingu, mida pole teistel rahvustel.  

Juutidel on ainult Vana Testament. Teiste sõnadega kogu Piibli moodustab ainult Vana Testament, mida võib nimetada Heebrea Piibliks, kuna see on kirjutatud heebrea keeles. Kui me võtame eesti keele, siis meil on Põhja-Eestis kõneldav murre, mis on saanud kirjakeeleks. Lõuna-Eestis räägitakse oma keelt. Kui ma kogemata ütlen mõnele Tallinna inimesele sõna "pürst", siis vaadatakse mind suurte silmadega, justkui oleksin tulnukatele kuuluvat väljendit kasutanud. Lisaks veel saarlaste murre, kus nad üldse õ-st loobusid. Heebrea keel on samuti jagunenud. Näiteks ivriit, 19. sajandi lõpul loodud tehiskeel. Piiblis kasutatakse vanaheebrea ehk piibliheebrea keelt. Selle seis on praktiliselt sama, mis liivi keelel - surnud. Veel on armea ehk arami keel, samuti jidiš.

Jaotusmaterjalidest lugesin, et "tegelikult käib tähistus "juut" mitte rahvuse kohta, vaid usutunnistuse kohta. ... Juudiks võib saada igaüks, kes astub juudi usku." Kõlab uhkelt ja võiks ju hakata juudiks aga judaism mind ei ahvatle. Juut on tuletatud Juuda nimest ning pärit 5-4. sajandi lõppust e. Kr. Piiblis ei räägita juutidest vaid heebrealastest. 

Judaism on suur ja lai teema ning nende mõistete endale selgeks tegemine saab olema aega nõudev. Eksam on ju talvel ees :( 

"GLOBAALNE AJALUGU"

Seekordne loeng oli super asjalik ning ma ei pidanudki lahtiste silmadega magamist harrastama. Kui keegi veel nädal tagasi oleks väitnud, et "Merearheoloogia ja mereajalugu" saab nii põnevalt edastada, siis ma oleks pidanud seda inimest Paldiski mnt. vääriliseks. Oli põnev. Kui ma oleks see pisikene varateismeline tüdruk, kes unistas vampiiriks saamiseks, siis tõenäoliselt vahetanuksin ma spiooni elukutse allveeareheloogia vastu. Tänapäeval kindlasti mitte, sest ma kuulsin kui külm ja kõle on Läänemeri ning nähtavas olematu. Samas on seal toredad hülged, kes uudishimulikult aeg-ajalt allveerobotiga tõtt vaatavad või sukelduja lestast hammustavad. 

Läänemeri pidi olema tõeline allveeareholoogide paradiis. Õppejõud ütles: "Kui meremeestel läheb halvasti ja kaupmeestel läheb halvasti, siis arheloogidel läheb hästi." Iga laevahukk jätab jälje. Me teame ainult seda, mis halvasti läks aga seda, mis hästi läks, paraku jääb teadmata. Mõisted jäid segakseks. Võib-olla nad polnud piisavalt huvitavad. Hüdroarheloogia? Merearheloogia? Digitaalarheoloogia? Viimase puhul ma eeldaks, et see on flopydes ja kõvaketeastes sorimine. Isegi eskperimentaalarheloogia on olemas. Ehita selline purjekas nagu keskajal ja alusta meresõiduga - oledki eksperimentaalarehloog.  Veepiiriarehloogia - WTF on see... 

Läänemere säilivustingimused laeva vrakkidele pidid olema ideaalsed. Isegi laevaoherdit polevat. Laevaoherd on pisikene valge laevada vihmaussike, mis sööb materjale. Kiviajal ulatus meri Vabaduse väljakuni. Vrakke leitakse läbi juhuste või keegi kusagil arhiivides satub mingile materjalile, mis võib viidata hukkunud laeva asukohta. Samuti kui on rahastus, siis tehakse süstemaatilisi otsinguid. Juhus on näiteks siis kui kalamees leiab võrgust mingi kahtlase vana vaasi ja annab märku või kui sõjalise õppuse ajal leiti Naissaare lähedalt laevavrakk. 

Lektor rääkis veel sonariga otsingutest. Sonar reageerivat helile, piirkond käiakse mitmeid korda läbi ning siis hiljem pannakse pilt kokku. Mina muidugi mõtlesin koheselt, et mis heli laibad teevad kui päästjad neid veekogudest otsivad.  

Üks sukeldumiskord kestab kaks tundi, milles umbes 15 minutit (täpset aega ei mäleta) on laskumine. 20 minutit filmitakse, mõõdetakse jne... ning ülejäänud aeg kahest tunnist kulub üles tõusmisele. Seda tulevat teha aeglaselt kui ei taha just tõsiseid jamasid tervisega. Kõige ohtlikemaks asjadeks Läänemeres on vrakkide ümber takerdunud vanad kalavõrgud, kuhu on oht kinni jääda ja isegi oma elu kaotada. Ega lõhkekehad ja pidevalt muutuv ilmastik ka olukroda turvalisemaks ei tee. 

Lektor rääkis veel Tallinnas Pirital asuvast tsitadellist ehk mereäärsest kindlustusest. Põhimõtteliselt puudest ehitatud kastid, mis on täidetud kividega. Juttu oli veel Nimetu - 45 laevast. Nimetuks jäävad nad niikauaks kui keegi kusagilt arhiividest info välja kaevab. Nargen, mis Naissaare lähedalt leiti sisaldas isegi keskaegseid salvipotsikuid ja süstalt. Kahjuks hetkel täpsem info laeva päritolu kohta puudub. Lootsi tänaval ning transpordi tarbeks tükkideks saetud laevast tundus lektor kõige rohkem vaimustuses olevat, sest sealt leiti mingi tünni alt lausa surnud rotid.  Laev ise pärines 14-15. sajand, puidu päritolu teadmata ja keraamika väga suure tõenäosusega Euroopast.  

Antud loeng oli kogu lühikese aja kõige põnevam. Täiesti minu loogika vastaselt globaalses keskkonna ajaloos. Maailma ühes igavamas aines.  See omakorda tõestab, et lektorist oleneb palju. Tegu oli siiski praktikuga, kes ise sukeldub ning kogu loengut vürtsitas isiklike seikluste ning uljusest tehtud eskimustega. 

Kuna ma teistel päevadel füüsiliselt kohal ei viibinud vaid üritasin enam-vähem kodutöödega järjel olla, siis ülejäänud loengute kohta kirjutan järgmine nädal.  Kindlasti mainin ära ka selle nädalal tehtud/tegemata kodutööd ja nende sisu.  Kui ma otsisin seda aforismi, mis mu esmaspäevased seiklused kokku võtaks, siis komistasin Galileo Galileile omistatud sõnadele: "If I were again beginning my studies, I would follow the advice of Plato and start with mathematics."  Seda nähes lausa karjatasin mõttes: NO!!! Tegelikult sobitub kogu nädal ühe suure "EI" alla, millest enam-vähem ok päev oli esmaspäev. Kannan praegu endas unistust korralikult välja magada. See tähendab kuldmagajana vähemalt kolm-neli päeva mitte midagi tegemata voodis vedeleda ja järjest orienteeruvalt kümme tundi magada. Ma arvan, et esimene õhk õrn võimalus seda unistust teostada on peale ICU coachingu eksami ja selleks vajalike materjalide esitamist ning peale kultuurantropoloogia eksamit ehk novembri keskel. Dear Kersti, welcome to the hell month!!!

Uni ja ilu

Ma hakkan vaikselt ülikooli õpingute kasu mõistma. Näiteks kui käin Rimis, siis kunagi ei pane puu- ega juurvilju kottidesse. Nad tahavad liiga palju raha selle eest. Tavaliselt on kassiirid pahased kui laon mullased kartulid kassalindile. Siiani olen selgitanud, et majanduslikult pole otstarbekas pidevalt osta ühekordseid kilekotte ning kokkuvõttes on see päris kulukas ettevõtmine. Selgitus, mis neid kunagi ei rahuldanud. Jah, ma mõistan, et peavad pärast kartuleid lindi lapiga üle käima. Ma mõistan ka seda, et nende palk on väike ja see siiski kuulub lisatöö alla, ent mina pole valmis maksma kilekottide eest. Mul palju teisi ideid, kuhu antud summa paigutada. Seekord teatasin kõige siirama häälega: "Ma hoian loodust." Kassiir ainult ohkas. Mina aga mõtlesin, et vähemalt nii paljukestki on keskkonnaantropoloogiast kasu. 

Kui vaadata tagasi, siis eelmise nädala reede ning laupäev Eesti "ida osariikides" mõjutasid tugevalt minu ajalist ressurssi. Lühidalt öeldes, pidin puudu olevat aega võtma oma unest. Samas olen kuldmagaja ja vajan enam-vähem kümme tundi und igal ööl. Ideaalsel juhul ka lõunauinakut. Reedeks olin zombi ning laupäeva hommikul avastasin endal kurguvalu. Diagnoosisin endal "overworked-underfucked" sündroomi ehk palju kohustusi ja vähe lõbu. Kuigi praegu peaks olema uneaeg, siis iluprotseduuridest ma ei kavatse loobuda! Ok, juukseid võin nädal aega mitte kammida ning nad krunni keerata, ent maskid-kreemid peavad olema. 

Kõik see sunnib mind minevikku pöörduma, ehk võtan käsile režiimi, mis töötas minu intensiivse sporditegemise ajal. Näiteks valmistan korra nädala või kahe jooksul süüa. Viskan kapsa, porgandi, kartuli ja hakkliha potti, keedan ära ning panen kuumalt purkidesse. Hiljem jahtununa külmkappi (kuumalt ei soovita panna, isiklik kogemus). Toit ei lähe halvaks ning ma ei seisa valiku ees kas rämpstoit, nälg või unest loobumine. Spordina on mul hetkel pokemonidega jalutamine. Mõni nädal tuleb lausa 50 kilomeetrit :)

Esmaspäev algas MindSpringist ja lõppes lahtiste silmadega magamisega.

"SUURED KÜSIMUSED" Kuna mul oli tööalane MindSpringi koolitus, siis loengusse ei jõudnud. Hiljem pidin ühe leheküljelise essee tegema. Täna esitasin. Pealkirjaks panin: "Minu mõtted seoses Gianfranco Poggi raamatu "Forms of Power" esimese kahe peatüki lugemisega." Tegelikult oleksin tahtnud antud loengus viibida, sest võimu armastan. Pean seda lausa seksikaks aga tean ka, et võim on vastutus. Neid kahte peatükki lugedes hakkasin kahe asja üle mõtlema. Esiteks inglise keelne sõna "power" on nii mitmetähenduslik. Ühelt poolt lihtsalt võim, aga ta võib ka tähendada energiat või jõudu. Raamatus tõi autor näiteks Tšernoboli katastroofi, minul tekkisid assotsatsioonid Zaporižžja tuumajaamaga ning sealt lähtuva reaalse ohuga. Lisaks tööalaselt olen puutunud kokku inimestega, kes sealt pärit või kelle lähedased seal. Kahhovka tammi õhkimine. Kui võrrelda seda meie Narva veehoidlaga, mida kontrollib Venemaa. Tõenäoliselt looduskatastroof poleks nii suur, ent Eesti energiaga varustamine võib sattuda tõsisesse ohtu. 

Teise mõttena ning võib olla isegi esimest korda mõistsin, et milline võim on tööl minu käes. Võim oma klientide üle. Ma saan otsustada, et kas olen see kuiv töötaja, kes jälgib kõike korrektselt, täidab paberid ning vaatab tülpinud näoga. Kogu kehakeel räägib "sa segad mind." Mul on ka võimalus võtta aega, kuulata, peegeldada, küsida ning saata välja realistlike sõnumeid. Vahel mängivad rolli pisiasjad. Ma tahaks loota, et olen see teine tüüp, kes siiski teeb kohusetundlikult oma tööd ja näeb programmide ja dokumentide taga inimvajadusi. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID" Seekordne teema oli kristlusest Eestis. Sain teada, et kristlus ja ristiusk on sünonüümid ning kristlus on monoteistlik (mida iganes see ka ei tähenda) usund. Lektor rõhutas, et Jeesus ise ei pannud midagi kirja vaid ainult jutustas. Pärast Jeesuse surma jutustasid, kogusid ja panid kirja tema jüngrid. Loomulikult ainult seda osa, mida nad mäletasid või teadsid kuulnut olevat. Minule tuli üllatusena see, et osa vanasõnu on seotud Piibliga. Näiteks olevat seal kirjas midagi taolist: "Kõik, mida sa tahad, et teised inimesed Sulle teeks, tee ka teistele" ehk "Tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehtaks." Kristuse sümbol on rist, ent rist sümboliseerib surma. Paika kuhu lähedased on maetud. Kristoloogia on üks usuteaduse teoloogia aru. Siiani pidavat toimuma vaidlus, et kas Jumal-inimene või inimeseks sündinud Jumal. Oluline osa on seotud õpetusega kolmainsusest Jumala isa, Jumala poeg ja Püha Vaim.  

Kristluse vaimse väärtuse kohaselt püüab inimene patte vältida. Pean tõdema, et lisaks Albert Einsteinile on minu lemmik Mae West, kes on öelnud: "I generally avoid temptation unless I can´t resist it." Seega kristlaseks ma kohe kindlasti ei sobi. Minu meelest kiusatused ja patud muudavad elu huvitavaks. Loomulikult tuleb arvestada seaduste ja inimõigustega aga loobumine naudingutest peaks olema keelatud. Ehk kaheksas surmapatt.

Kristluse keskne raamat Piibel on kanoniseeritud tekstide kogu ja kõige enam tõlgitud raamat. Kuulsin ka hernuutluse vennaskonnast. Isegi paljud kultuuritegelased (Kreutzwald, Jakobson) olid hernuutliku taustaga. Loengus oli veel juttu protestantidest, katoliiklastest, vanausulistest jne... Petseri kloostri vere teest. Ivan Julm raius kloostirülema Korneliuse pea maha ning mõistes oma tegu, kandis kätel Uspenski kiriku juurde nii, et vererada järel. 

Kõige põnevana tundusid tsässonid. Setomaa külakabelid. Neis hoiti surnuid aga ka reisija sai sinna puhkama heita, et hiljem jõudu kogudes, oma teekonda jätkata. Kuna Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab usuvabaduse inimõigusena, siis jätan endale valiku mitte olla kristlane. 

"GLOBAALNE AJALUGU" Seekordne loeng kandis väga uhket nime "Maadeavastusloost koloniaalajalooks - Eesti muuseumide kogude dekoloniseerimine ja Vene impeeriumi ekspeditsioonid kaugetel meredel." Lektoriks oli Linda Kaljundi. Loeng algas monumentide kukutamise teemal, näiteks Christoph Kolumbuse monument Chicagos. Admiral Krusensterni monument avati 1873 aastal Peterburis ning hetkel ei ähvarda selle püsima jäämist miski. Ida-Euroopa maad aitavad hetkel kaasa Vene koloniaalajaloo ümbermõtestamisele. Eestlane on olnud nii ohvrid kui ka ekspansiooni kaudu osalised. Bellinghauseni monumenti pole siiani püsitatud. Loengus tuli jutuks maadeavastajate pärandi väärtustamine ja kriitiline suhtumine, et kas peaksime neid tagasi andma ning kuidas. Kuidas see Eestisse puutub? 

2019 aastal oli näitus "Vallutaja pilk", milles Lisa Reihana - maoori päritolu naine pakub teistsugust tõlgendust Uus-Meremaa perspektiivist. Lisa Reihana on öelnud, et kui mõelda vaikse ookeani piirkonnast kui superkiirteest, kus inimesed pidevalt liikusid, on mõte, et kapten Cook meid avastas naeruväärne.

Kuidas mõista Vene impeeriumi koloniaalvallutusega seoses balti saksa maadeavastuste tähtust. Krusensterni reisil olid algul kaasas nii Kotzebue kui Bellinghausen. Hiljem tegi Kozebue kaks reisi ning Bellinghausen nägi esimesena Antarktikat. Maadeavastajate pärandit on palju. Nad kirjutavad reisikirju, illustreerivad neid. Pilte reprotutseeritakse tohututes kogustes. 

Tartu Ülikooli ajalugu kulgeb käsikäes Vene impeeriumi laienemisega. 1803 aastal rajati botaanikaed, mis alates 1806 aastast on asunud täpselt samas kohas. Vallutajad tõid erinevatest piirkondadest taimi. Tol ajal kuulus veel Alaska Venemaale. 

Loengus räägiti veel erinevate rahvuste kujutamisest. Inimloomaaiast. Jah, sellised asjad olid nii Euroopas kui USAs olemas. Neis näidati puurides erinevate põliselanike lapsi. Muide, ka eestlane leidis koha mitmetel joonistustel ning mitte kõige intelligentsemal viisil. 

Enamuse loengust olin autopiloodil, kirjutasin küll ülesse aga samal ajal magasin lahtiste silmadega. Vajutasin ka tai massööride poolt näidatud punkte, mis pidid aitama unisuse vastu. Aitasidki, aga ainult viieks minutiks. Tänasin õnne, et oskan vajadusel lahtiste silmadega tukkuda ja jätta mulje, et olen asjalik. 

Teisipäeval jätkus olukord zombie kuubis

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" Sellest loengust jäi mulle kõlama, et olla antropoloog tähendab oskust olla endaga. Tegelikult jääb see kõlama enamikest loengutest.  Kui antropoloog on "põllul" (field), siis ta ongi endaga. Üksinda koos sihtgrupiga. Olgu need Aafrika hõimud, Amazoni metsade elanikud või isegi grafiti subkultuuri esindajad. Antropoloog on seal üksinda. Jälgib, märkab ja paneb kirja iga detaili. Vahel tuleb võtta aega ööunest. Õppejõud andis edasi tarkuse, mis talle kunagi oli öeldud: "Mida pole kirjas, seda pole olemas."  Julgus ning kontaktide loomine kuuluvad vajalike oskuste hulka, sest "põllul" peab leidma üles inimesed, kellest saavad informandid. Antroploogias on veel termin "going native". Seda võib lahti seletada kriitilise distantsi ja reflektiivsuse kadumisega. Sa lihtsalt saad omaks ning kõige hullema varjandi puhul loobud antropoloogi tööst ja kolid oma uuritava sihtgrupi hulka elama. Teatud määral omaks saamine on isegi nõutav, sest muidu ei toimu kontakti, et alati peab jääma kriitiline distants ja enese reflektsioon. Antroploogia kui teadus põhineb tekstidele. Sellele, mida antropoloog ise "põllul" olles kirjutab, ent ka teiste autorite omadele. 

Juttu tuli religiooni antropoloogiast. James George Frazeri raamatust "Kuldne oks", mille lugemist ma praegu alustasin. See on müüte, eelarvamusi ning oletusi sisaldav raamat. Eelkõige ta sisaldab autori eelarvamusi. Meil kõigil on omad eelarvamused ning nendega toimetulekuks ongi vaja reflketeerimine. 20 sajandi algul arvati, et maagia on kusagil allpool ning religioon asetseb kõigest kõrgemal. Kui koloniaalajastul antropooloog pani kirja kõik, mida nägi ja kuulis, siis tänapäeval keskendutakse eelkõige kitsamalt. Iga antropoloog valib endale huvi pakkuva valdkonna. 

Üks oluline termin, mis pidi ka eksamil tulema on siirderiitus (rites of passage) ehk ühest olekust teise liikumine. Koolilõpetamine on siirderiitus. Inimene pole enam õpilane vaid astub uute teadmistega juba lõpetajana järgmisesse etappi. Palverännak on siirderiitus. Sünnipäev on siirderiitus. Ekvaatori esmakordne ületamine on siirderiitus.  Matused on siirderiitus, Pensionile jäämine on siirderiitus jne... Siirderiitus tähendab eelnevast lahkumist või lahtiühendumist. See riituse toimumise aeg on piiratud ning lõpeb uude rolli sisenemisega. 

Poliitiline antropoloogia. Siin läksid asjad keerulisemaks. Poliitka on seotud võimuga. Kui lääne ühiskonnas oleme harjunud demokraatilike valmistega, siis nii mõneski riigis või hõimus põhineb valitsemine ja poliitika sugulusel. Kas see on ilmtingimata sobimatu variant? Poliitiline antropoloogia võib uurida näiteks suhteid riigi ja kohalike kogukondade vahel. Üks mõte, mis jäi loengust kõlama on see, et riik oma meie kehi (bodies). Kõlab julmalt. Kui ikka riik ütleb, et mine sõtta, siis me lähme. Vähemalt enamus. Järelikult omab riik meie füüsilisi kehasid. Eesti on tugev rahvusriik. Meil on oma keel, oma traditsioonid ning oma maa ala, kus paikneme. Teine, mis jäi kõlama oli see, et keskajal oli surmanuhtluse läbiviimise vaatamine lõbustus. Nüüd oleme teatud määral sinna tagasi jõudnud. Õnneks mitte julmal moel vaid seda saab kutsuda "era of selfies" ehk sotsiaalmeediast influencerite jälgimine on saanud üheks lõbustamisviisiks. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" - Siin tunnis sain targemaks. Kui esseel ei ole peatükke, siis tiitellehte ei tule. Alapeatükid ei anna õigust tiitellehele. Idee: kirjutada kõik oma esseed ainult alapeatükkidega. Üks käsitletud teemasid oli, et kus tulevad ideed. Õppejõud tõi välja, et osadel pole ideid ning need tekivad materjale lugedes. Tuleb lihtsalt laua taha istuda ja kirjutada. Minul küll ideede puudust ei ole. Võin kirjutada kõigest, isegi sellest, millest ma mitte midagi ei tea. Iseasi on kas tulemusega rahule jäädakse. Koristamine vajab inspiratsiooni, kirjutamine mitte. Istun laua taha, võtan arvuti või paberi ja pliiatsi ning juba iseenesest tulevad read. Koristamisel võtan terve nädala hoogu, ootan inspiratsiooni, siis kui jõuan tolmu pühikedes kolmanda raamatuni, tekib ääretult suur vajadus seda lugema hakata...  

Kolmapäeva katastroof

"KESKKONNA ANTROPOLOOGIA" - Keskkonna antropoloogia lugemispäevikusse jõudsin ainult ühe kohustusliku kirjanduse osa teha. Õnneks sellest piisas. Ma oleksin ka teise teinud, ent uni osutus palju armsamaks. Tunni algusel rääkis lektor kultuurituumast. Põhimõtteliselt on need inimesed, kes võtavad kartulit ning neid ümbritseb kultuur. See tähendab, et peale kartuli võtmist minnakse sauna ja tarbitakse viina. Seda muidugi lektor ei maininud, ent mina sain nii aru. Seda viina võtmist saunas nimetataksegi kultuuriks. Kultuur omakorda toimib või moodustab keskkonna. Tuginedes eelmisele loengule, siis sinna alla kuulub lisaks veel loodus. Kultuurituum annab ressursse keskkonnale ja see aitab mõtestada, kuidas me tajume enda jaoks keskkonda. Kuna nüüd enam väikeseid kartulipõlde pole, siis antud kultuuurituum on jäänud ajalukku. 

Loengus käsitleti ökoloogilist antropoloogiat. Õudne! Ma arvasin, et mitte kunagi ei pea enam selliste kahtlaste asjadega kokkupuudet omama ning nüüd pean lausa seda õppima. Sain teada, et ökoloogia räägib füüsilise keskkonna ja elusorganismide vahelisest seosest. Kui varem nähti keskonda eraldi seisvana, siis nüüd on see kultuurilise ökoloogia osa. Sellest ma ei saanudki aru, kuidas inimese kalorite tarbimine mõjutab keskkonda. See oli kuidagi seotud sellega, et elusorganismid on omavahel suhtes ning mõjutavad üksteist läbi kultuurilise käitumise. 

Kultuuriantropoloogid kes ökoloogiat kasutasid, keskendusid eelkõige inimestele. Nad proovisid mõista, kuidas kohanetakse piiravate teguritega ning mida inimene teeb, et keskkonnas kohaneda. 

Süsteemiteooria ehk süsteemid reguleerivad end ise ja viivad end homoöstaasi ehk tasakaaluseisundisse. Kahjuks keskond muutub nii kiiresti, et kultuurid ei jõua kohaneda muutustega. 

Kuigi keskkond pole minu teema ning isegi mitte huvitav valdkond, siis proovin maksimumi võtta ja asjadest kuidagi aru saada. Juba selle pärast, et õigeid argumente leida, näiteks nagu ülalpool mainitud vahejuhtumis kassiiriga. Tekste pole keeruline analüüsida ja meelde jätta. Palju keerulisem on luua seoseid. Paraku minu aju suuresti töötabki seoste loomise najal. Kui suudan endale luua mõne metafoori, siis jääb asi meelde, kui ei, siis kahjuks kaob ta kuhugi hallidesse ajurakkutesse. Ehe näide on kula ring ehk altkäemaksu süsteem. Loomulikult altkäemaksust oli asi kaugel, pigem oli see kingituste tegemine. Ma nüüd üritan analüüsida, et kus kuradi kohast ma võtan neid ökoloogilisi või keskkonna seoseid. 

Neljapäev katastroof ruudus

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"  -  Lugemispäevikut ma ei jõudnud teha, sest materjal oli arvutis valetpidi. Suhteliselt keeruline oli lugeda läbi ning veelgi võimatum töötada seda läbi kui pidin pea küljele kaldu lugema. Teine variant oli keerata arvuti või ipad kaldu. Kui lõpuks sain asetuse õigeks, siis kõndis keegi kassidest üle või liigutasin ennast ja kogu protseduur algas uuesti pihta. Kogu loeng oli seminari stiilis arutelu kohustuslike tekstide kohta. 

Võtsin täna ette need kaks teksti prindituna. Jõudsin järeldusele, et olen ikka vanema generatsiooni esindaja, kelle jaoks peab tekst olema paberil, sest siis on see paremini hoomatav ja mõistetav.  Kaks teksti olid Martin Thomase ja Amanda Harrise poolt toimetatud teosest "Expeditionary Anthropology." Esimene ja teine peatükk. Esimene oli Philip Batty kirjutatud "Anthropology and the Field: Intermediaries and Exchange" ja teine Jude Phillipi poolt "Receiving Guests: The Cambridge Anthropological Expedition to Torres Straits 1989". Kuigi mu armsa halli ajukese rakukesed otsivad seostamisvõimalusi, hakkavad mingid asjad pärale jõudma. Näiteks mõistmine antropoloogilsest ekspeditsioonist. Ma märkasin, et sarnaseid või samu asju käsitletakse erinevates loengutes, erinevate nurkade alt ning isegi kõige blondiinim inimolend peaks lõpuks suutma järeldusi teha ja midagi meelde jätma. 

Antropoloogiline ekspeditsioon oli koloniaalajastul suurest meeskonnast koosnev retk. Tänapäeval pigem sõidab antropoloog kusagile üksinda ning proovib luua kohaliku kogukonnaga usalduslikke sidemeid, et teha oma teadustööd. Üks miinuseid suurel meeskonnal on see, et uurijad/teadlased suhtlevad enamasti omavahel ning kohalik subkultuur jääb hoomamata. Detailid jäävad tähelepanuta.  Praegusel hetkel on loengutes päris palju ajaloo käsitlust. Kus, mida ja kuidas on antropoloogia tekkinud ning käesolevasse aega jõudnud. Kahjuks algus pole ilus. See on seotud vallutustega, põlisrahva hävitamisega, nende vara riisumisega jne... Antropoloogid küll ise ei reisinud, ent vallutajaid tõid neile infot, mis nad kirja panid. Frazeri "Kuldne oks" on nii kirjutatud. Siit tuleb ka teine oluline põhjus, miks "põllutöö" on vajalik. Nimelt "tugitooli antropoloogide" kirja pandu, ei peegeldanud alati tegelikku olukorda. Samas on nende tegevus oluliseks eelkäijaks tänapäevase teaduse tekkimisele. Ühesõnaga lõpuks jõuti järeldusele, et uuritavasse piirkonda peab ise kohale minema. 1874 aastal anti välja manuaal "Notes and Quaries on Anthropology, for the Use of Travellers and Reisidents in Uncivilised Lands"  See juhend pakub detailiset infot, kuidas teha etnograafia töid "põllul". Muidugi tuleb võtta pealkirja sõnaühendit "uncivilised lands" ettevaatlikult. Kas see kui mõne riigi juhtimine, uskumused erinesid Lääne-Euroopa kultuurist tähendas, et nad on tsiviliseerimata metslased? Paraku tolle ajastu kontekstis küll. 

Teises peatükis on juttu Torrese väina ekspeditsioonist (1898), mida õppejõu meelest võiks siiski teada. Olevat üks kuulsamaid antropoloogilisi ekspetitsioone. Seda lugedes jäi mulle esimese asjana meelde, et kuidas kohalikud ei tahtnud oma riitusi läbi viies arvestada kaamera võimekuse ning asukohaga. Tol ajal oli filmilindile võtmine uus ja kallis asi. Kohalikud viisid ikkagi oma rituaalid läbi nii nagu nemad pidasid paremaks. Osa antropolooge peab Torrese väina ekspeditsiooni murranguliseks psühholoogia kaasamisel ning laia antropoloogilise raamistiku loomisel. Teised jälle peavad seda 19. sajandi tüüpiliseks "pääste" ekspeditsiooniks. Samas oli see ekspetsioon, kus antropoloogia viidi "tugitoolist põllule" ja kasutati esmakordselt tehnoloogilisi uuendusi nt. fotograafia ja filmimine. 

Tulles tagasi loengu juurde, siis tuli seal esile mõiste "kadunud põlvkond" (lost generation) ja selle all ei mõelda meie coca-cola Mcdonaldsi nutisõpru vaid vanematelt jõuga ära võetud lapsi, kes pandi internaatkoolidesse. Neist enamikke ei näinud vanemad enam kunagi. Nad kas surid haiguste ning hooletusse jätmise tagajärjel või lausa tapeti. Need, kes ellu jäid, olid n-ö kadunud. Nad ei kuulunud enam oma rahva hulka, sest neile oli alates 5-ndast eluaastast selgitatud, kui halvad nende vanemad ja kultuur on. Samas oli nende haridus väga puudulik ja nad ei saanud ühiskonda sulanduda. Loengus rääkisime Kanada näidetest. Tagasi reservuaatidesse minnes olid neil tugevad psühholoogilised probleemid, nad polnud kusagil enam omad. Sealt ka suured sõltuvusprobleemid nii narkootikumidest kui alkoholist jm. Kanadas tegutsesid need koolid aastatel 1874-1996. Veel aastal 1990-ndatel võeti lapsi oma vanematelt ära, et neid saata internaatkooli "ümber kasvatamiseks"!!!

Kanada kohta saab rohkem lugeda How Thousands of Indigenous Children Vanished in Canada

ResearchGatest leidsin veel artikli Austraalia aborigeenide kohta Whose culture? The colonising school and the miseducation of Indigenous children: implications for schooling in Australia 

Kanada kohta on rohkem infot seoses laste massiahaudade avastamisega endiste internaatkoolide juures. Samas saab eeldada, et Lääne-Euroopa kolonialism kasutas ka teistes maailma regioonides samasugust lähenemist. 

Väga suure tõenäosusega õpitud aastaarvud, pisiasjad aja jooksul ununevad. See on põhjus, miks üritan võimalikult palju seoseid oma hallides ajurakukestest luua. Pealegi ega mu pea pole prügikast, et kõike korjata ja mäletada. Üks põhimõte, millele oma õpingute ajal tuginen pärineb taas vahva soenguga onu Einsteinilt: "Education is what remains after one has forgotten what one has learned in school."

Barbie kaevanduses ja varese teater

Sel nädalal jätkus võitlus titaanidega (kassidega). Tundub, et nende fantaasia töötab ainult selle nimel, et muuta minu õppimine võimalikult keerukaks. Õnneks leidsin lahenduse - teater akna taha. Mul käib aeg-ajalt üks varese paarike rõdul külas. Kuigi lindude toitmine linnas on keelatud, siis puistasin vaikselt rõdul seisvale vanale, ära viskamiseks mõeldud riiulile õhtusest kassikonservist järele jäänud toidu. Tervelt viisteist minutit oli õndsat rahu. Ainus probleem, ma jäin ise ka vareste tegevust vaatama. Nende küünised on nii suured ja väga osavalt võtsid pesurestist kinni. Tegelikult on varesed väga vahvad linnud. Näiteks vihmasaju ajal hüplevad rõdul püüdes lahtise nokaga piiskasid. 

Sel nädalal jõudsin tõdemuseni, et sotsiaalse elu pean lükkama teadmata ajaks edasi. Vahel harva võib-olla  luban endale rangelt piiratud koguses mõnel üritusel osalemist. Ma olin sel reedel ja laupäeval Narvas ning Kohta-Nõmmel ja see tähendas õppimise jaoks ühte täielikult kaotatud päeva. Samas roosas Barbie kostüümis, kaks patsi peas oli tore kaevanduses viibida. Järgmine kord lubasin Sipsikuna minna :) 

Ülikoolis õppimist naudin. Kui vaid aega oleks rohkem, et sügavamalt süveneda. Hetkel suudan vaevu kohustuslikud asjad ära teha ning natukene lisaks vaadata. Võimalik, et see üks Barbie kostüümis kaotatud päev mängis rolli. 

Esmaspäev - kolm loengut ja võitlus unega.

"SUURED KÜSIMUSED" Seekord oli juttu meie armsatest ajurakkudest ning õppimisest. Kuidas aju omandab uut infot ja milliseid õppimistaktikaid võime kasutada. Teema polnud minu jaoks uus. Ma olen lugenud läbi Jaan Aru raamatud. Suhteliselt lahedalt ning lihtsalt loetavalt kirjutatud. Isegi blondiinile mõistetavad. Lisaks Barbara Oakley raamatust olen saanud mitmeid taktikaid, mida reaalselt kasutan. Näiteks pomodoro meetod.  25 minutit konsentreeritult õpin, siis 10 minutit pausi ja jälle 25 minutit keskendun õppimisele. Töötab. Keset loengut hakkasin unega võitlema ning haigutasin uhkelt esireas istudes. Kui õppejõud oleks midagi küsinud, siis mul oli klassikaline vastus olemas: "Vähene hapnik väistab aju." :P 

"MAAILMA VAATED JA USUNDID" - Loodususunditest rääkis Marju Kõivpuu. Sain teada, et loodususundites pole kirjalikku materjali või püha raamatut, samuti ei ole neil rajajat. Nad kuuluvad rahvale. Usund on usk üleloomulikesse olenditesse. Animism on see, kus usutakse, et nii puud kui kivid omavad hinge. Eristatakse müütilist ja maagilist mõtlemist. Kui eestlastele poleks mõõga ja verega ristiusku peale surutud, siis kõige eelduse kohaselt oleks siin piirkonnas kujunenud välja jumal, keda seostatakse äikesega. Äike võib hävitada aga samas võib ta ka aidata põuast üle saada. Puud on elu ja surma sümbolid. Pühad puud, hiied, ohvrikivid, ravikivid jne... kõik on osa meie pärandist.

"GLOBAALNE AJALUGU" - Minu "lemmik". Õnneks oli õppejõud piisavalt karismaatiline ja rääkis huvitavalt. Minu soovunelm on, et see oleks lihtsalt "ajalugu" aga oh õnnetuseks, see on "KESKKONNA ajalugu".  Vähemalt nüüd oman ettekujutust, mis imeloom on antropotseen. Lühidalt öeldes on see tugevalt mõjutatud ajastu, kus isegi kivimitesse kasvab plastik. Sain teada, et geoloogid kasutavad uute ajastute mõõtmiseks "kuldseid naelakesi". Nende naelakestega tähistavad nad pinnase muutusi ning näiteks holotseen, mis on olnud enamus inimajaloost on väidetavalt nüüdseks läbi. Teadlased küll veel vaidlevad, et millal algas antropotseen, kas siis kui algas tööstusrevolutsiooni lõpust 18. sajandil või 16. sajandi hõbekaevandustest Ladina-Ameerikas? Või hoopis 1610 kolonialismi ajastul?

Teisipäeva oli tõeline õppepuhkus. Isegi mu aju puhkas ja nautis loengut.

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" - Loengus näitas õppejõud Bronislaw Malinowski järeltulja tehtud filmist "Savage Memory" esimest 15 minutit. Film jättis mulle sügava mulje ja ma otsisin selle hiljem internetist ülesse ning vaatasin lõpuni. Samuti andis onu Google mulle Malinowski päevikute pdf variandi. Kavatsen selle läbi lugeda. Malonowskit kutsutakse hellitavalt "Founding Father of Anthropology" ehk antropoloogia loojatest. Ta oli vastuoluline isiksus. Filmist tuli see tugevalt esile. Kui Trobriandi saarte inimesed peavad Malinowskit enda kultuuri ja pärandi säilitajaks, siis pere ja suguvõsa ei teadnudki, et neil selline kuulus esiisa oli. Isegi Indiana Jones'i filmis on ta sees :) 

Selles loengus sain ma teada kui olulised on teed. Jah, täiesti tavalised maanteed. Lektori oli olnud Aafrikas ning soovis teha sealsest poliitikast ning suhtumisest uurimustööd. Kõik ettevalmistus eelnevalt tehtud, ent ainsad, kes sel teemal ei tahtnud suhelda, olid kohalikud. Nende jaoks oli prioriteetsed teed. Käis teede ehitust ning arutati, milliseid külasid ja linnasid need läbima peavad. Teid on kahte liiki. Lektor tõi näiteks, et Eestis on ehitatud teed nii, et võimalikult kiiresti jõuaks punktist A punkti B. Samas Türgis jälle läbivad teed kohalikke külasid. Põhjus on lihtne: turist teeb peatuse ning see on raha. 

Kolmandana sain teada sufi kultuurist. Neid kutsutakse fundamentaalsemates islami ringkondades "islami hipideks." Sufid on need mehed, kes "seelikutes"tantsides ümber oma telje keerlevad.  NB: šotlastega igasugune sarnasus puudub. (Neil on "seelikute" all pikad püksid, šotlastel väidetavalt pole mitte midagi). Näiteks keelas Kemal Atatürk 1925 aastal Türgis sufismi ära. Sufism on siiani keelatud aga sufistlikud koolid on legaalsed. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" -  Seekord oli see youtube video ning koduseks ülesandeks saime minna raamatukokku, tutvuda antropoloogia alase kirjandusega ning valida endale akadeemilise essee teema, otsida viis teaduslikku allikat, mille põhjal kirjutada. Raamatukogu külastamist siiski vajalikuks ei pidanud, sest teemasid ja fantaasiat jätkub. Küll aga akadeemilisest kirjutamisest tean samapalju kui nõukogude aegne tšuks solaariumist.  Teema ma leidsin, allikad ka ning edastasin ekirja teel õppejõule. 

Kolmapäev möödus inuitide/eskimote seltsis.

"KESKKONNAANTROPOLOOGIA" - Mis on vahel loodusel ja keskkonnal? Minu kõige siiram vastus: "Loodus on loodus, " ei sobinud õppejõule. Pidin seletama lahti, et loodus ei ole inimtekkeline aga keskkond on inimesega seotud ja inimese poolt mõjutatud (või midagi taolist). Igaljuhul pidi tulevikus see arvamus ka peapeale keeratama. Hippocratest juba seostati kliimateooriaga ning esimest korda kuulsin sellist nime nagu Ibn Khaldun - mees Araabia poolsaarelt, kes avastas, et kliimaerinevus mõjutab inimesi. Ta võrdles mägedes ja kõrbetes erinevaid inimesi. Isegi Darwinist ei saanud loengus mööda minna. Ma küll kuulasin aga ei kuulnud, sest ees seisis roosa-roheline seminar, mille koos kaaslasega pidime läbi viima. Mul vedas, see noor naine, kellega koos tegin, oli tore ja asjalik ning võttis slaidide tegemise enda peale. Ma tunnistasin ausalt, et kui ta seda teinud poleks, siis soliidsete sinakate slaidide asemel oleksid olnud ilusad roosad ja info kirjas kuldsete tähtedega.

Keskkonnaantropoloogias pidin kahe artikli kohta esitama lugemispäeviku. Konktreetsed punktid olid ette antud. Sain selle eest 85% sajast. See tähendab "väga hea". Kui oleks olnud 86%, siis läinuks see kategooriasse "suurepärane". Esimene mõte oli, et kas õppejõud ei raatsinud seda ühte imepisikest protsendikest juurde panna. Samas ma leidsin seal peale hinde saamist paar kirjaviga. Lisaks kõigele on tegu teise aasta kohustusliku ainega ning minusugune võhik, kes antropoloogias teeb esimesi samme, saab selle tulemuse, on tegelikult tõesti hea. Lisaks kõigele "keskkond" pole minu teema. Kire asemel tekitab see pigem ühe suure ahastava ohke. 

Kui seda neljapäeva poleks olnud...

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU" - Mul oli tööalane koolitus ning kahjuks loengusse ei jõudnud. Eelnevalt pildin läbi lugema kohustusliku kirjanduse ning tegema 800 sõnalise lugemispäeviku. Kuidagi jäi kõrvu, et pean selle peale loengut tegema. Kuigi olin materjali juba korra läbi lugenud, siis vahetult eelnevalt õhtul avasin Moodle ning vaatasin üle ja vandusin kõikides keeltes, mida oskan. Võtsin teksti ette, alustasin uuesti lugemist. Kell üks öösel, ütlesin endale: "Head und." Eelnevalt sättisin kõikvõimalikel aparaatidel äratuse kella 5.00, et alustada lugemispäeviku kirjutamist. Ära tegin! 

Slaididelt vaatan, et teema oli "Evolutsionistlikud mõtlejad ja antropoloogia institutsionaliseerimine". Kõlab bürokraatlikult. Metslus - Barbarism - Tsivilisatsioon. Kohustuslik kirjandus oli meil peatükk James Frazeri teosest "Kuldne oks", mis on ka eesti keelde tõlgitud. Kuna see peatükk oli huvitav, tekitas erinevaid seoseid ja assotsatsioone, siis tellisin raamatukogust ja kavatsen ta täielikult läbi lugeda. Kusjuures hetkel võitlen oma ühe tõsisema sõltuvusega - igat raamatut, mis meeldib ei pea omama!  

Selle nädala lõpetab Mae West: "It isn`t what I do, but how I do it. It isn`t what I say, but how I say it, and how I look when I do it and say it."  Lühidalt: long-live minu Barbie kostüüm :) 

 

Eskimod ja roosa maailmavaade

 

Ellu jäin! Esimene nädal ülikoolis on möödas ning mu aju ainult kergelt suitseb ning selleski on süüdi eskimod ehk inuitid. Kõige keerulisemaks osutus "koostöö" kassidega. Laua taga õppimisest loobusin. Absoluutselt alati pidid nad täpselt nende paberite peal lamama, kuhu ma hetkel kirjutasin. Kui pabereid polnud, siis sobis raamat või arvuti jne... Kui kõige olulisem tingimus ehk minul koheselt vaja minev asi, oli täidetud, siis võis pikali visata.  See moment, kui mul oluline mõte või lause tuli pähe, eeldas koheselt, et keegi vajas paitamist ning ma pidin loobuma kirjutamisest. Vastasel juhul oleks kostunud kaeblik hääl või lihtsalt minu käe nügimine ning  töövahenditel strateeglise positsiooni sisse võtmine. 

Kuigi vanasõna ütleb: "Suur tükk ajab suu lõhki," otsustasin lähenda ladina keelest tuleneva väljendiga "per aspera ad astra" ehk viie kohustusliku loengu asemel on nüüd mul seitse. Kaks nendest on järgmise aasta kohustuslikud ained. Valisin nad eelkõige seetõttu, et toimumise ajad sobivad käesoleval hetkel mu töö ja graafikuga.  Globaalne ajalugu, mis õuduseks selgus, et on globaalne keskkonna ajalugu ning teine keskkonnaantropoloogia. "Keskkond" pole minu teema. Minu mõttemaailm pole roheline vaid roosa. Õppejõududele selle tõestamine tundub olevat ohtlik idee. Läbin need ained ning jätkan oma kuldse läikega roosas seebimullis elamist. 

Esmaspäev on mammutloengute päev. Terve teaduskond kuulab. Õnneks toimuvad kõik ühes ruumis. 

"SUURED KÜSIMUSED" - kõlab uhkelt. Ma sain seal teada, et teadlased on välja arvutanud inimese hinna 100 000 dollarit vist oli. Huvitav, kui eetiline seda oleks kasutada õigussütsteemis kahjutasu mõistmisel? Kuidas arvutada koefitsenti? Kas mida suurem inimene, seda kõrgem tasu või vastupidi, mida paremas vormis ja tervislikum? Ma sain samuti teada, et on olemas uus ajajärk - antropotseen. Seotud tehnika arenguga ning inimese võimega mõjutada loodus stiihiaid. Käsitleti ka tehisaru teemasid ning isegi Elon Muski Neuralinki. Lõpuks tõdes õppejõud, et ega tegelikult suurtele küsimustele vastuseid ei leidu. 

"MAAILMAVAATED JA USUNDID" - Siin viis loengu läbi Mihhail Lotman. Minu esmamulje oli, et "pull vana", hea huumorisoonega ja tundub teadvat, mida räägib. Ta käsitles tõe, maailmavaate, maailapildi jm. teemasid. Kui ma kuulasin ja märkmeid tegin, siis tundus, et saan kõigest aru. Nüüd loen: "Teadust ei tohi uskuda. Teadus ei ole usu asi. Teadus on kontrollitav." või "Islam ei ole usk, islami fundamentalism on ateist." 

"GLOBAALNE AJALUGU" - Ma ootasin loengut, sest ajalugu on alati olnud minu jaoks põnev, ent  kogu mu hasart kukkus hetkega kokku kui kuulsin, et tegu on "globaalse KESKKONNA ajalooga". Minu roosa maailmavaade põrkus taas reaalsusega. Tegu oli sissejuhatava loenguga, mis seletas, kuidas lokaalselt toimuvad sündmused mõjutavad globaalset terviklikkust. Näiteks väikese vulkaani purse Islandil pani kogu maailma lennuliikluse seisma.

Teisipäeval loenguid füüsilisel kujul ei toimunud, sest õppejõud viibis Eestist eemal. 

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" - õppejõud oli salvestanud youtube loengu video. Positiivne, sest sain omas tempos mõlemad videod läbi vaadata ja märkmeid teha. Ta rääkis Bronislaw Malinovskist, kes on kaasaegse antropoloogia esiisa. Nimelt oli ta Poola päritolu teadlane, kes I maailmasõja tõttu ei saanud naasta oma asukoha riiki Suur-Britanniasse ning viibis Austraalia valitsuse õnnistusel Trobrianderi saartel tervel aasta. Tema poolt kasutatud metodoloogia on tänaseni aktuaalne. Lisaks pärineb tema kirjeldustes majandusest tuntud termin "Kula excange/circle" ehk hüvede saamiseks ja mõjuvõimu saavutamiseks kingituste tegemine. Seda terminit võib meelevaldselt võrdsustada tänapäeval isegi altkäemaksuga. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" - jäi ära

Kolmapäevl pidin oma roosat maailmavaadet kohandama rohelisemaks. 

"KESKKONNAANTROPOLOOGIA" - Kui loteriis ei vea, siis "veab" loengutes. Pidin järgmiseks nädalaks tegema oma elu esimese seminari töö. Kaks artiklit läbi lugeda, esitada lugemispäevik ning nende põhjal koos kaaslasega valmistada ette seminar. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt. Kaks ööd olen unes näinud iglusid ja hülgeid, sest artiklid käsitlesid eskimote/inuitide elukorraldust. Mauss, kelle esse oli esimene, mille läbi töötasin, kirjeldas eskimote sessoonsust ning sõltuvust aastaaegadest. Põhimõtteliselt suvel nad elasid väikese perekonnaga telkides, religioonist ei hoolinud ning lihtsalt nautisid korilust ja küttimist, siis talveks ehitati majad, milles elasid mitu perekonda koos. Kusjuures ruumide pindala arv ei sõltunud inimestest vaid igal perel oli seda võrdselt. Samuti hoogustusid religioossed ja maagilised tavad. Kogu artikli läbi töötamise ajal valdas mind küsimus, et kuidas eskimod enda hügieeni eest talvel hoolitsesid. Pesemise võimalused? Tualett? Ma lausa pidin selle küsimuse oma lugemispäevikusse panema. 

Teine essee oli Bravo kirjutatud ning analüüsis Maussi ning tema kaasaegsete teooriaid ja vastandumisi. Seda lugedes jõudsin ma järeldusele, et ka teadusringkond on justkui lasteaed, kus egoism ja jonn üritab oma ego ning mänguasju upitada. Näiteks pidas Mauss Steensbyd liiga nooreks, et õiglaselt hinnata tema metoodikat. 

Neljapäevane loeng tundus olevat kõige huvitavam.

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU" - Mu ajju kinnistus, et nagu tugitooli sportlased on olemas ka "tugitooli" antropoloogid. Need esimesed tegelased, kes ise ei reisinud, ent korjasid ja kuulasid, kuidas kaupmehed, sõdalased jne... tegelased rääkisid oma reisidest ja "pärismaalastest". Sageli olid need kirjeldused mütifitseeritud ning ebatõesed. Näiteks vastu tuli koletis, kelle pea kasvas kõhust välja. Samas andis see siiski mingi ülevaate. Seega esimesed antropoloogilised alged olid juba renessansi ajastul. Pikalt oli antropoloogia kolonialistide tööriistaks. See omakorda toob veel tänapäeval kaasa mitmeid probleeme välitöödel. 

Loengus kästiles õppejõud ka esimesi naisantropolooge, nt Margaret Meade. Ta rõhutas, et kindlasti oli teisi naisi varasemalt tegutsemas antropoloogilises valdkonnas aga n-ö esimesed on need, kes jätkasid akadeemilist karjääri. 

Nädala saan võtta kokku Jean-Jacques Rousseau poolt öelduga: "I may be no better, but at least I am different." Ma jätan endale õiguse esindada roosat maailmavaadet ning nautida enda geniaalsust :)