Barbie kaevanduses ja varese teater

Sel nädalal jätkus võitlus titaanidega (kassidega). Tundub, et nende fantaasia töötab ainult selle nimel, et muuta minu õppimine võimalikult keerukaks. Õnneks leidsin lahenduse - teater akna taha. Mul käib aeg-ajalt üks varese paarike rõdul külas. Kuigi lindude toitmine linnas on keelatud, siis puistasin vaikselt rõdul seisvale vanale, ära viskamiseks mõeldud riiulile õhtusest kassikonservist järele jäänud toidu. Tervelt viisteist minutit oli õndsat rahu. Ainus probleem, ma jäin ise ka vareste tegevust vaatama. Nende küünised on nii suured ja väga osavalt võtsid pesurestist kinni. Tegelikult on varesed väga vahvad linnud. Näiteks vihmasaju ajal hüplevad rõdul püüdes lahtise nokaga piiskasid. 

Sel nädalal jõudsin tõdemuseni, et sotsiaalse elu pean lükkama teadmata ajaks edasi. Vahel harva võib-olla  luban endale rangelt piiratud koguses mõnel üritusel osalemist. Ma olin sel reedel ja laupäeval Narvas ning Kohta-Nõmmel ja see tähendas õppimise jaoks ühte täielikult kaotatud päeva. Samas roosas Barbie kostüümis, kaks patsi peas oli tore kaevanduses viibida. Järgmine kord lubasin Sipsikuna minna :) 

Ülikoolis õppimist naudin. Kui vaid aega oleks rohkem, et sügavamalt süveneda. Hetkel suudan vaevu kohustuslikud asjad ära teha ning natukene lisaks vaadata. Võimalik, et see üks Barbie kostüümis kaotatud päev mängis rolli. 

Esmaspäev - kolm loengut ja võitlus unega.

"SUURED KÜSIMUSED" Seekord oli juttu meie armsatest ajurakkudest ning õppimisest. Kuidas aju omandab uut infot ja milliseid õppimistaktikaid võime kasutada. Teema polnud minu jaoks uus. Ma olen lugenud läbi Jaan Aru raamatud. Suhteliselt lahedalt ning lihtsalt loetavalt kirjutatud. Isegi blondiinile mõistetavad. Lisaks Barbara Oakley raamatust olen saanud mitmeid taktikaid, mida reaalselt kasutan. Näiteks pomodoro meetod.  25 minutit konsentreeritult õpin, siis 10 minutit pausi ja jälle 25 minutit keskendun õppimisele. Töötab. Keset loengut hakkasin unega võitlema ning haigutasin uhkelt esireas istudes. Kui õppejõud oleks midagi küsinud, siis mul oli klassikaline vastus olemas: "Vähene hapnik väistab aju." :P 

"MAAILMA VAATED JA USUNDID" - Loodususunditest rääkis Marju Kõivpuu. Sain teada, et loodususundites pole kirjalikku materjali või püha raamatut, samuti ei ole neil rajajat. Nad kuuluvad rahvale. Usund on usk üleloomulikesse olenditesse. Animism on see, kus usutakse, et nii puud kui kivid omavad hinge. Eristatakse müütilist ja maagilist mõtlemist. Kui eestlastele poleks mõõga ja verega ristiusku peale surutud, siis kõige eelduse kohaselt oleks siin piirkonnas kujunenud välja jumal, keda seostatakse äikesega. Äike võib hävitada aga samas võib ta ka aidata põuast üle saada. Puud on elu ja surma sümbolid. Pühad puud, hiied, ohvrikivid, ravikivid jne... kõik on osa meie pärandist.

"GLOBAALNE AJALUGU" - Minu "lemmik". Õnneks oli õppejõud piisavalt karismaatiline ja rääkis huvitavalt. Minu soovunelm on, et see oleks lihtsalt "ajalugu" aga oh õnnetuseks, see on "KESKKONNA ajalugu".  Vähemalt nüüd oman ettekujutust, mis imeloom on antropotseen. Lühidalt öeldes on see tugevalt mõjutatud ajastu, kus isegi kivimitesse kasvab plastik. Sain teada, et geoloogid kasutavad uute ajastute mõõtmiseks "kuldseid naelakesi". Nende naelakestega tähistavad nad pinnase muutusi ning näiteks holotseen, mis on olnud enamus inimajaloost on väidetavalt nüüdseks läbi. Teadlased küll veel vaidlevad, et millal algas antropotseen, kas siis kui algas tööstusrevolutsiooni lõpust 18. sajandil või 16. sajandi hõbekaevandustest Ladina-Ameerikas? Või hoopis 1610 kolonialismi ajastul?

Teisipäeva oli tõeline õppepuhkus. Isegi mu aju puhkas ja nautis loengut.

"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE" - Loengus näitas õppejõud Bronislaw Malinowski järeltulja tehtud filmist "Savage Memory" esimest 15 minutit. Film jättis mulle sügava mulje ja ma otsisin selle hiljem internetist ülesse ning vaatasin lõpuni. Samuti andis onu Google mulle Malinowski päevikute pdf variandi. Kavatsen selle läbi lugeda. Malonowskit kutsutakse hellitavalt "Founding Father of Anthropology" ehk antropoloogia loojatest. Ta oli vastuoluline isiksus. Filmist tuli see tugevalt esile. Kui Trobriandi saarte inimesed peavad Malinowskit enda kultuuri ja pärandi säilitajaks, siis pere ja suguvõsa ei teadnudki, et neil selline kuulus esiisa oli. Isegi Indiana Jones'i filmis on ta sees :) 

Selles loengus sain ma teada kui olulised on teed. Jah, täiesti tavalised maanteed. Lektori oli olnud Aafrikas ning soovis teha sealsest poliitikast ning suhtumisest uurimustööd. Kõik ettevalmistus eelnevalt tehtud, ent ainsad, kes sel teemal ei tahtnud suhelda, olid kohalikud. Nende jaoks oli prioriteetsed teed. Käis teede ehitust ning arutati, milliseid külasid ja linnasid need läbima peavad. Teid on kahte liiki. Lektor tõi näiteks, et Eestis on ehitatud teed nii, et võimalikult kiiresti jõuaks punktist A punkti B. Samas Türgis jälle läbivad teed kohalikke külasid. Põhjus on lihtne: turist teeb peatuse ning see on raha. 

Kolmandana sain teada sufi kultuurist. Neid kutsutakse fundamentaalsemates islami ringkondades "islami hipideks." Sufid on need mehed, kes "seelikutes"tantsides ümber oma telje keerlevad.  NB: šotlastega igasugune sarnasus puudub. (Neil on "seelikute" all pikad püksid, šotlastel väidetavalt pole mitte midagi). Näiteks keelas Kemal Atatürk 1925 aastal Türgis sufismi ära. Sufism on siiani keelatud aga sufistlikud koolid on legaalsed. 

"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE" -  Seekord oli see youtube video ning koduseks ülesandeks saime minna raamatukokku, tutvuda antropoloogia alase kirjandusega ning valida endale akadeemilise essee teema, otsida viis teaduslikku allikat, mille põhjal kirjutada. Raamatukogu külastamist siiski vajalikuks ei pidanud, sest teemasid ja fantaasiat jätkub. Küll aga akadeemilisest kirjutamisest tean samapalju kui nõukogude aegne tšuks solaariumist.  Teema ma leidsin, allikad ka ning edastasin ekirja teel õppejõule. 

Kolmapäev möödus inuitide/eskimote seltsis.

"KESKKONNAANTROPOLOOGIA" - Mis on vahel loodusel ja keskkonnal? Minu kõige siiram vastus: "Loodus on loodus, " ei sobinud õppejõule. Pidin seletama lahti, et loodus ei ole inimtekkeline aga keskkond on inimesega seotud ja inimese poolt mõjutatud (või midagi taolist). Igaljuhul pidi tulevikus see arvamus ka peapeale keeratama. Hippocratest juba seostati kliimateooriaga ning esimest korda kuulsin sellist nime nagu Ibn Khaldun - mees Araabia poolsaarelt, kes avastas, et kliimaerinevus mõjutab inimesi. Ta võrdles mägedes ja kõrbetes erinevaid inimesi. Isegi Darwinist ei saanud loengus mööda minna. Ma küll kuulasin aga ei kuulnud, sest ees seisis roosa-roheline seminar, mille koos kaaslasega pidime läbi viima. Mul vedas, see noor naine, kellega koos tegin, oli tore ja asjalik ning võttis slaidide tegemise enda peale. Ma tunnistasin ausalt, et kui ta seda teinud poleks, siis soliidsete sinakate slaidide asemel oleksid olnud ilusad roosad ja info kirjas kuldsete tähtedega.

Keskkonnaantropoloogias pidin kahe artikli kohta esitama lugemispäeviku. Konktreetsed punktid olid ette antud. Sain selle eest 85% sajast. See tähendab "väga hea". Kui oleks olnud 86%, siis läinuks see kategooriasse "suurepärane". Esimene mõte oli, et kas õppejõud ei raatsinud seda ühte imepisikest protsendikest juurde panna. Samas ma leidsin seal peale hinde saamist paar kirjaviga. Lisaks kõigele on tegu teise aasta kohustusliku ainega ning minusugune võhik, kes antropoloogias teeb esimesi samme, saab selle tulemuse, on tegelikult tõesti hea. Lisaks kõigele "keskkond" pole minu teema. Kire asemel tekitab see pigem ühe suure ahastava ohke. 

Kui seda neljapäeva poleks olnud...

"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU" - Mul oli tööalane koolitus ning kahjuks loengusse ei jõudnud. Eelnevalt pildin läbi lugema kohustusliku kirjanduse ning tegema 800 sõnalise lugemispäeviku. Kuidagi jäi kõrvu, et pean selle peale loengut tegema. Kuigi olin materjali juba korra läbi lugenud, siis vahetult eelnevalt õhtul avasin Moodle ning vaatasin üle ja vandusin kõikides keeltes, mida oskan. Võtsin teksti ette, alustasin uuesti lugemist. Kell üks öösel, ütlesin endale: "Head und." Eelnevalt sättisin kõikvõimalikel aparaatidel äratuse kella 5.00, et alustada lugemispäeviku kirjutamist. Ära tegin! 

Slaididelt vaatan, et teema oli "Evolutsionistlikud mõtlejad ja antropoloogia institutsionaliseerimine". Kõlab bürokraatlikult. Metslus - Barbarism - Tsivilisatsioon. Kohustuslik kirjandus oli meil peatükk James Frazeri teosest "Kuldne oks", mis on ka eesti keelde tõlgitud. Kuna see peatükk oli huvitav, tekitas erinevaid seoseid ja assotsatsioone, siis tellisin raamatukogust ja kavatsen ta täielikult läbi lugeda. Kusjuures hetkel võitlen oma ühe tõsisema sõltuvusega - igat raamatut, mis meeldib ei pea omama!  

Selle nädala lõpetab Mae West: "It isn`t what I do, but how I do it. It isn`t what I say, but how I say it, and how I look when I do it and say it."  Lühidalt: long-live minu Barbie kostüüm :)