Mu võitlus titaanidega polegi Don Quiote moodi tuuleveskitega tegelemine. Hakkan vaikselt lahendusi leidma. Näiteks jaotasin voodis erinevatesse kohtadesse märkmikud ja paberil laiali. Oh üllatust, iga kass leidis "oma" koha.
Nädal kuulus sellesse nimekirja, milles mitmed asjad võiksid olnud olemata. Lisaks kõigele ma avastain, et mu Instagrami konto on lisatud mingisse algoritmi, mis lihtsalt paneb mind jälgima neid, kes ostavad jälgijaid. Parooli- ja kasutajanime vahetus olukorda ei lahendanud. Deaktiviseerisin ajutiselt konto. Võib-olla ka jäädavalt. Saatsin kurja kirja sellele ülimoodsale emafirmale nimega Meta ning reportisin igat probleemi jne... Vaatame, mis juhtub. Mina igastahes olen valmis oma kontost loobuma. Kas ma ka uue teen? Aeg näitab. Algoritmi sattumine tekkis ärakasutatud tunde. Vastik on lihtsalt, et mingid suvalised inimesed oma populaarsuse nimel kasutavad ilma luba küsimata teiste kontosid. Küll aga huvitava tähelepanekuna oli nende jälgijate ostjate seas paar Eesti (minu jaoks täiesti ebasümpaatset) influencerit. Vähemalt peetakse neid selleks. Huvitav, miks nad siis peavad jälgijaid ostma? Peaksid ju niigi mõjukad olema?
"SUURED KÜSIMUSED"
Esimene loeng, mis jäi minu jaoks liiga teoreetiliseks. Mina, kes ma keeli armastan ja saan mitmes erinevas keeles suhtlusega hakkama, pidin tõdema, et olen õnnelik, kuna ei õpi filoloogiat. Loengus räägiti keeles. Mis see on? Kas ainult grammatika? See on suhtlemisvahend ning peegeldab omamoodi reaalset maailma. Keele kasutus sõltub sellest, kes me oleme. Oskus, päritolu ja identiteet ei pruugi kokku langeda.
Kuna loengut jälgida oli raske, siis hakkasin tegelema oma mõtetega ning õudusega avastasin, et antud aines on vaja veel teha rühmatöö ja arvestus. Rühmatöid pean vaimseks vägistamiseks. Pole absoluutselt minu teema! Meeskonna tööst, mida nad väidetavalt peaksid õpetama, on asi kaugel. Veel hullem tõdemus oli, et lihtsalt loengupäevikute täitmisest ei piisa. Ma pean tegema arvestuse.
Moodles on järgmine tekst: "16.10, esmaspäev: Moodle jaotab kuulajad rühmadeks ja jaotab rühmade vahel uurimisülesanded. Järgmiseks tuleb võtta rühmakaaslastega ühendust ja leppida kokku tööjaotus ja omavaheline suhtlemisvorm. Iga rühm saab valida kahe uurimisülesande vahel; valik tuleb teha nädala jooksul, 22. oktoobriks."
Ma arvan, et ülikooli lõpetades on mul välja arenenud tugev allergia igasugu rühmatööde vastu. Kindlasti ma saan selle jaotamise käigus mõne teema, mis absoluutselt on vastumeelne ning minu fookusest väljas. Lihtsalt aja ning energia kulu.
"MAAILMAVAATED JA USUNDID"
Seekordses loengus oli juttu budismist. Ma kuulan lektori filosoofilisi lähenemisi erinevatest koolkondadest ning mõtlen tai massööride Buddha altarile, kus ilutseb keefiri pakk. Ikka selleks, et Buddha saaks seda hea energiaga laadida.
Buddha lapsepõlve ehk pärisnimi oli Siddhārtha Gautmaha. Ta kasvas eraldatuses, sest isa ei tahtnud, et poeg näeks maailma viletsust. Temast pidi saama suur ja tuntud mees, näiteks riigivalitseija. Tegelikult tal õnnestus näha viletsust ning selle tagajärjel loobus mugavast elust. Buddha tähendab virgunut ning väidetavalt on meil kõigis peidus väikene Buddha.
Dharmaratta pöörlemapanek jäi mulle seetõttu meelde, et seda tehti Hirvepargis. Loomulikult mitte Tallinna Toompea piiril asuvas parikeses vaid Isipatana omas. Eesti Budismi Instituudil on üleval tõlge sellest.
Mõisteid ning seletusi oli päris palju. Meelde jäi veel, et läänes levinud zen budismi tegelikult idamaadel väga ei harrastada. Liiga keeruline olevat üheksa tundi seina vahtida ja mediteerida. Erinevates riikides on arenenud rahvapärased vormid, mida harrastatakse. Seega keefiri panek alatrile on täiesti reaalne tegevus :)
"GLOBAALNE AJALUGU"
Taas oli põnev, kuigi juttu oli maastikest. See, et ma betoonist siloauku pidasin lennuki angaariks ning julgesin selle välja öelda, pole mitte enam blondiini lähenemine vaid alternatiivne fakt. Õppejõud küll arvasid, et lennuk sinna ei mahu...
Loeng algas sellega, et suurel ekraanil oli 1491 aasta Euroopa kaart. Kollasega oli märgitud kartul ning punasega tomat. Küsimuseks, millistes Euroopa piirkondades söödi kartult. Terve kaart oli hall. Kusagil ei söödud! Samas tänapäeval me ei kujuta ette oma elu ilma kartuli ja tomatita. Puupliidil mõnusalt krõbedaks praetud kartul hapukoorega, on üks minu lapsepõlve lemmikmaitseid, mida nostalgiliselt igatsen siiani. Teine on tomat hapukoore, pipra ja soolga.
Kas me suudame lugeda maastikku? Mida tähendab kui viltuse tornga vene õigeusu kirik, plekkangaar ja mingi suvaline töökoda on kõrvuti. Mis ajastud seal on olnud? Selgus, et maastikel on ka lõpp. Lektor tõi näite Kagu Poola surnuaedadest. Enne II maailmasõda oli Poolas paljude linnade elanikond 80% juudid, peale teist maailmasõda polnud enam kedagi. Seal piirkonnas on juudi surnuaiad võsadesse kasvanud, mida nüüd üritatakse aeg-ajalt puhastada. See on ühe maastiku lõpp. Seal on ka poolakate surnuajad ja "kellegi veel surnuaiad". See "kellegi veel" olevat ristid kirillitsates ning ladina tähtedes. Kohalikud ütlevad, et venelased, ent nimed on ukraina pärased.
Austraalia väikesed kontrollitud metsapõlgenud, mille tagajärjel kohalikud teadsid alati, kust saab süüa. Kui olid väikesed kontrollitud maastiku põlengud, siis suuri ei toimunud. Lihtsalt kergelt süttiv rämps, võsa jne... sai põletatud. Paraku keelati see ära ning nüüd toimuvad suured põlengud, mida kahjuks keegi enam ei suuda kontrollida.
Maastik on veel ideoloogia ja salvestab ideoloogiaid. Näiteks pannakse turismi brozüüridele pilt Palmse mõisast. Veel kolmekümnendatel aastatel oli Palmse mõis "võõras", kuulus Balti-Saksa pärandisse ning nüüd on ta millegi pärast "oma". Kolhoos on võõras. Nõukogude pärand on võõras. Tavaliselt pidavat maastik välja nägema nagu tahvel koolipäeva lõpus, natukene matemaatikat, inglise keelt, muusikat jne... Maastikul on erinevate ajaloo etappide ehitised. Jah, ehitised kuuluvad ka maastiku alla, mitte ainult looduslik osa.
Lektor soovitas mõelda II maailmasõjale, selle järgsele ajale ning praegusele Lõuna-Ukrainas toimuvale. Toimub poliitiline võimu vahetus, propaganda läbi muudetakse reaalsust, inimesed harjuvad aga mäletavad vana... Mina suutsin tuua paraleele Mariupoliga ja sõjaga. Inimene harjub sõjaga. Harjub ka okupatsiooniga, võib isegi hakata seda normaalseks pidama, sest vaja on ju ellu jääda. Lähimast ajaloost on teada suuremad maastiku muutused I maailmasõda ja II maailmasõda. Tõenäoliselt ka covidi epideemia ja praegune Vene-Ukraina sõda teeb omad korrektiivid. Maastik ja meie ümbrus hakkab taas trastiliselt muutuma.
Veel üks mõte loengust. Kui inimene kuhugi kolib või suundub, siis ta hakkab sinna enda kodukohale sarnast keskkonda looma. Näiteks Keeniasse toodi Uganda raudteed ehitama Indiast ja Sri Lankalt inimesi. Need on suured tee joojate riigid. Tänaseks on Keenia maailmas kolmandal kohal teekasvatajate hulgas. Teise näitena tõi ta maooride Uus-Meremaa. Kui briti kolionalistid sinna kolisid, siis proovisid Uus-Meremaad võimalikult sarnaseks oma kodukohale luua. Kohalikud taimed ja loomad olid umbrohi ning neid hävitati. Tänaseks üritavad maoorid taastada vana maastikul. Küll tuleb tähele panna, et tegelikult on see uus maastik, mis näeb välja kui vana.
Loengut jäi lõpetama tõdemus. "Maastik lõpeb siis, kui lugu otsa saab." Näiteks kagu Poola juudid. Või meie vanad metsades raskesti ligipääsetavad talukohad. Lektori sõnul on igal ühel meil selline lugu. Ka minul, mäletan lapsepõlvest vanaema endist kodukohta, kus ta lapsena oli elanud. Vanu maja varemeid, metsa tukka, kus oli kaev, kuhu uppus üks õdedest... Kahjuks ma ei mäleta lugu, mis sundis neid sealt ära kolima. Hoopis teise maakonda. Veel 80ndatel olid maja puidust seinad püsti...
Teisipäeva õppepuhkuse päev möödus paraleelselt telefonis töö asju ajades
"SISSEJUHATUS KULTUURANTROPOLOOGIASSE"
Eksam läheneb. Veel üks kord ja siis on vahenädal ning siis kohtumõistmise suurpäev. Sain ka oma elu esimese kriitilise arvustuse tagasiside. Kirjutasin selle inglise keeles Werner Herzogi filmi "Encounters at the End of the World" kohta. Tagasiside oli järgmine: "Suur tänu. Väga hea ja sidus tekst. Oli kerge lugeda ja jälgida." Jah, ma tean, et järgmine kirjutis mu sulest ei pruugi enam nii asjalik olla, ent korraks tundsin end ülihästi. Kui natukene rohkem keskendun, siis asjad õnnestuvad.
Seekordses loengus oli juttu globalisatsioonist ja kriisist antropoloogias. Loengu algusel oli õppejõu slaidil pilt, millel pilt perekonnast. Isa näitab oma nokamütsile ja ütleb, et ta ostis selle Nikedownist Pariisis, ema leidis oma suurepärase särgi Disney poest Londonis ning poeg lisab, et peale suurepärast õhtusööki Rooma McDonaldsis ostis ta oma püksid GAP-ist. Peale selle pildi nägemist lõi lambike põlema ning nüüd mõistan, mida see uhke sõna tähendab. Põhimõtteliselt, ma võin Zara seeliku osta eestist 40 euro eest või sõita Madriidi ning maksta 4 eurot sama asja eest poe outletis. Madriidis on seelik eelmise aasta kollektsioonist, ent meil müüakse kui käesoleva hetke kõige moodsamat asja. Kahjuks olen märganud mitmeid kordi sama tendentsi. Vähemalt moe mõistes on Eesti Lääne-Euroopa wasteland. Eelmise või üleelmise kollektsiooni jäägid saab siin kallilt maha müüa ning inimesed ostavad!
Antropoloogias tähendab globalisatsioon eelkõige seda, et enam ei keskenduta oma uuringutes ühele paigale. Lisaks on tulnud "uued" teemad näiteks migratsioon. Hegel nimetas globalisatsiooni "Die Weltgeist" ehk maailmavaim. Kant tutvustas maailma sõnaga kosmopoliit. Modernses maailmas on sellele kaasa aidanud Külmasõja lõpp (Berliini müüri langemine), mobiiltelefonid, internet. Maailm on muutunud justkui peopesal olevaks. Isegi Eesti taasisieseisvus aastate alguse seebikad "Izaura" ja "Metsik roos" olid osa globalisatsioonist. Praegu saan sinna nimekirja lisada oma suured lemmikud - Pokemonid.
Teine loengu osa - kriis antropoloogias andis mulle ühe olulise vastuse. Nimelt sain teada, et narratiiv on lihtsalt jutustus. Arusaamatuks jääb, miks peab nii keerulisi sõnu kasutama aga vähemalt tean nüüd, et mis selle taga peitub. Juba rõõmustasin kui järgmine termin lõi justkui panniga lagi pähe - metanarratiiv. Meta pole siin Facebookiga seotud. Kui ma nüüd õigesti tõlgendan, siis see on "suur lugu, mis proovib end seaduslikuks muuta". Lihtsamalt öeldes, minu illusioon termini tähenduse selgusest muutus segasemaks.
1984 aastal toimus New Mexico linnas Santa Fe's konverents, milles aurtati etnograafiliste tekstide loomist. Seda võib nimetada postmodernse antropoloogia alguseks. Muide, on olemas veel postpostmoderne antropoloogia.
"AKADEEMILINE KIRJUTAMINE"
Osa tunnist läks kaduma, sest pidin tegelema tööalaste asjadega ning telefonikõnedega. Küll aga on õppejõud teinud väga head slaidid.
Kolmapäeva katastroof
"KESKKONNA ANTROPOLOOGIA"
Keskkond pole minu teema. Roosa maailmavaatega ning tarbimisühiskonna kogemusega, on väga keeruline mõista kohustusliku kirjanduse tekste. Oma osa lisab siia kindlasti minu vähene huvi. Kui ma sain tagasiside oma ühe lugemispäeviku kohta, siis tundus maailmalõpp kätte jõudvat. Hinne oli 85%, ent seal oli juttu "mõistete sidususest" Mina olin teinud konkreetselt sõnastiku vormis, sest esimese lugemispäeviku juures olevas intstruktaažis oli kirjas: "Peamised mõisted. Mis on olulised mõisted ja märksõnad, mida selles tekstis kasutatakse?" Minu jaoks kõlab see kui sõnastik ja reastasin need mõisted üksteise alla. Otsisin tähendused jne... Selgus, et see pole akadeemiline sõnastik. Jah, minu teadmised akadeemilisest kirjutamisest võrduvad kassi oskustega konservikarpi avada. Seega praktiliselt olematud. Ma tean, et pean õppima ning harjutama. Võttis vanduma, sest hetkel proovin ainest, mis mulle üldse ei sobi, ei meeldi ning materjalide lugemine tekitab ahastust, arusaada. Nüüd veel pean hakkama mõtlema, mis kuradi asi on akadeemiline sõnastik.
Minu allides ajurakukestest tekkisid juba igasugused draama tsenaariumid, mis kõik keerlesid mõtte ümber, et miks kuradi pärast ma pean pingutama. Teen midagi ära ja kuidagi saan C kätte. See tunne on siiani. Ainult, et poolikult asju teha on väga raske. Mulle on antud oskus mitte vait olla. Loomulikult kirjutasin vastu ja avaldasin oma arvamust. Ma ei taha õppeainetes allahindlust või eelistamist, ent mingites asjades peaks arvestama, et olen blondiin, I kursuse tudeng ning lihtsalt üliemotsionaalne. Loogiliselt ma saan kõigest aru, ent midagi mu sees lausa rõhub, kui ei saa draamat korraldada. Kui elu iseenesest selle kätte pakub... Respekt õppejõu ja ta assistendi suhtes, kes lubasid mul samuti jätkata. Kindlasti jõuan korrektse akadeemilise kirjutamise juurde, ent teekond sinna kulgeb minu tempos ja väikeste sammudega.
Neljapäeva chill loeng
"ANTROPOLOOGILISE MÕTTE AJALUGU"
Sellest loengust on mul kujunemas hetke lemmik. Kindlasti mängib siin rolli õppejõu isiksus (ka teised on toredad) ja teema huvitatavus. Kuigi osalised tekstid sarnanevad keskkonna antropoloogia omadele ning isegi mingid autorid tunduvad korduvat, on vaatenurk teine. Seekord mu aju ei töötanud. Sõnaotseses mõttes. Hommikul kui tahtsin lugemispäevikut kokku kirjutada, vaatasin eelnevalt läbi töötatud teksti ning lihtsalt ei saanud aru, mis seal vaja oli. Kui proovisin keskenduda, siis hallid ajurakud keeldusid töötamast. Sama oli loengus. Ütlesin ausalt, et mu ajul on sunnitud puhkus. Loengus oli juttu Ameerika antropoloogist Franz Boasest. Ta oli pärit Saksamaalt, oma esimese välitöö tegi inuitidega, kuigi polnud selleks treeninud ega antropoloogiat õppinud. Teda kutsutakse Ameerika antropoloogia isaks. Tema lõi n-ö nelja jala süsteemi ehk ameerika antropoloogia jaguneb neljaks haruks: kultuurantropoloogia (uurib erinevaid kultuure ümber maailma), bioloogiline antropoloogia (uurib inimese keha), lingvistiline antropoloogia (uurib inimkeeli) ja arheloogia. Tema oli ka esimene, kes arvas, et maailm vajab naisantropolooge. Varasemalt olid naised küll teinud koos meestega välitööd, ent nende nimed on jäänud ajaloos tundmatuks, sest nad ise polnud akadeemilise keskkonnaga seotud ning ei avaldanud uuringuid
Selle nädala lõpuks pöördun taas onu Einsteini poole, kes on öelnud: "A question that sometimes drives me hazy: am I or are the others crazy?" Kui vaadates tagasi siis Instagrami algoritmi jama, töö asjad, "akadeemilise sõnastiku draama", mina ju ometi ei saa olla... :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar